Jää Minuga

17

Ma olin nädal oma sõna pidanud ja Matthiasega mitte suhelnud, enne, kui ta Caspari ees vabandanud oli. Lõpuks ta siiski vabandas, kuid näha oli, et tema ei ole harjunud vabandama. Caspar andis Matthiasele andeks, teadmata sügavamat põhjust, miks ta nii tegi. Võibolla oli parem, kui ta ei teadnudki.

„Geira, oled sa valmis?"küsis Caspar, pistes pea ukse vahelt sisse.

Noogutasin. „Jah, ma olen valmis. Matthias ka?"

„Jah, paneb telki autosse."

„Ma tulen kohe alla."

Caspar noogutas, jättes mu taas üksi. Caspari sõbrad olid teinud ootamatu ettepaneku minna linnast välja telkima ning Caspar oli küsinud, kas ma sooviksin samuti kaasa tulla. Muidugi olin nõus, kuid meie mõlema üllatuseks tuli kaasa ka Matthias. Teadsime, et ka paar Matthiase sõpra olid telkima minemas, kuid kumbki meist ei arvanud, et tema oleks telkimisest huvitatud. Poisid olid küll omavahel ära leppinud, kuid ma ei teadnud, kas Matthiase kaasa tulek tegi asjad keerulisemaks või mitte. Õhustik meie kolme vahel oli pingetest paks.

Pakkisin ühed retuusid ja pikavarrukaga särgi veel kotti, kartes, et öösel telgis võib jahe olla. Seljakott õlal, sammusin õue, kus poisid vastu autot toetades mind ootasid. Isa pani mu seljakoti autosse, kallistades mind.

„Olge ettevaatlikud, eks? Kohe, kui midagi on, siis helistate,"manitses isa.

„Küll me hakkama saame,"kinnitasin ma, naeratades isale.

„Mul on hea meel näha, et te kolmekesi olete oma erimeelsused ületanud ja saate hästi läbi."

Kui isa vaid teaks, mis viimasel ajal juhtunud on... mõtlesin ma. 

„Oh, isa... Ära hakka."

Astrid naeratas. „Hea küll, hakake minema, enne kui Hans veel emotsionaalseks muutub."

Caspar naeris. „Armastan sind, emps."

„Mina teid ka."

 Matthias vaid pööritas silmi, istudes autosse. Astrid ei teinud sellest väljagi, olles ilmselt harjunud, et poiss ei olnud väga emotsionaalne inimene. Caspar istus rooli ning mina tema kõrvale, käes pooleli olev romaan. Kohe, kui olime koduteelt välja keeranud, otsis Matthias õlled välja, avades neist ühe.

„Sa ei kavatse mu autos õlut juua?"küsis Caspar, heites pilgu taha istmel olevale Matthiasele.

„Kui ma kavatsen need 5 tundi teiega siin autos sõita ja ellu jääda, siis mul ei jää muud üle,"vastas Matthias õlgu kehitades. 

„Keegi ei palunud sul kaasa tulla, Matthias,"sõnasin ma, pööritades silmi. „Sa tulid ise. Vabatahtlikult."

„Teid ei saa kuhugi kahekesi lasta,"lausus Matthias, võttes lonksu oma õllest. „Viimaks olete paha peal väljas."

Caspar mu kõrval pööritas silmi. Ma teadsin, et ta õrritab meid meelega, seega hingasin sügavalt sisse ja välja. Ma ei kavatsenudki talle enam vastata, keskendudes hoopis oma raamatule. Matthias aga ei jätnud asja niisama, vaid toetas oma mõlemad käed esiistmetele, vaadates meile kordamööda otsa.

„Tead, Geira, ma pean sinult midagi küsima. Kumb meist on parem suudleja? Mina või Caspar? Ausalt, ma ei saa öösel korralikult magada, kui ma seda vastust ei tea."

Mis kurat tal viga oli? Märkasin Caspari näol ilmet, mis oli pehmelt öeldes šokeeritud, kui ta sai aru, et ma ei ole ainult temaga suudelnud, vaid ka Matthiasega. Matthias aimas, et selle teada saamine võib lüüa killu minu ja Caspari vahele, sest ta muigas, kui oli noorema venna šokeeritud ilmet märganud. 

„Me ei allu sinu provokatsioonidele, Matthias,"sõnas Caspar karmilt. „Kui sa ei taha, et ma sind autost välja viskan, siis ole parem heaga vait."

„Kuulge, rahunege!"naeris Matthias, müksates meid. „Ma ainult mängin teiega."

Hoidsin end tagasi, et mitte raamatuga Matthiasele virutada. Matthias istus tagasi oma kohale, turtsatades korra ning ma heitsin pilgu Caspari poole, kes oli suu kriipsuks tõmmanud, keskendudes ainult maanteele enda ees. Mu süda puperdas, aimates, et Matthiase poolt välja hõisatud tõde võis tõesti killu minu ja Caspari vahele lüüa. Ma ei tahtnud seda, aga kuidas ma end sellest olukorrast välja vabandan? 

Tunnistasin endale, et olin täielikus pasas.