Uskumatu elu

Proloog

Elasin õnnelikult koos oma vanemate ja noorema õega. Olin 17. Tema 14. Ühel ilusal päeval läksin jalutama. Ema ja isa olid kodus. Läksin parki. Jalutasin oma pooltundi. Siis mõtlesin, et lähen poodi jäätist ostma. Kui käidud sai, läksin koju. Koju jõudes nägin, et uks oli paokil. Läksin vaikselt sisse. Kuulsin karjet. See oli õde.
Läksin hiirvaikselt trepist üles. Ise olin hirmul. Vanemate toa uks oli irvakil. Ma kuulsin ema nuttu.
E:Miks te seda tegite? Mida te tahate?
Naine:Teist saab mu söök. Sorry, aga nii see kahjuks on. Siis kuulsin ema karjatust.
Läksin ruttu oma tuppa. Läksin kappi.
Varsti kuulsingi samme minu tuppa.
N:Siin pole kedagi. Kõik on tapetud. Ühtegi tunnistajat pole.
Siis ta lahkus. Varsti oli kõik vaikne. Tulin välja. Läksin vanemate tuppa. Nägin vanemaid ja õde surnuna. Siis helises mul telefon. See oli minu parim sõbranna Keidy.
K:Tsau. Ma tahtsin öelda, et me ei saa enam sõbrad olla.
M:Miks?
K:Sest sa oled valetaja. Ja valetajatega ma ei suhtle.
Siis lõpetas ta kõne. Arvatavasti rääkis ta seda ka teistele minu sõpradele. Ma hakkasin nutma. Siis otsustasin, et ma maksan sellele mõrrale kätte. Ma läksin oma tuppa ja pakkisin asju. Võtsin kõige vajalikumad asjad. Võtsin oma säästud ja ka vanematelt võtsin raha. Isegi ka šeifist.
Siis jooksin ma välja. Otsustasin helistada emale ja jätta teade, et ma läksin oma projekti tõttu reisile.
See oli selleks, et kui nad leitakse, siis mind pole seal ja ma ei pea tunnistusi andma. Ning mind ei peeta kadunuks.
Sellest alates olen ma Teda otsinud, aga asjatult.