2. osa

167 12 0
                                    

Hommik
Ärkasin üles ning siis läksin pesema. Samal ajal keegi koputas uksele, aga ma ei kuulnud. Ta tuli sisse.
Kui ma pesust tulin, siis ehmusin, kuna ei teadnud, et keegi on toas.
M:Mida sa siin teed?
See oli Daniel, kes tuli.
D:Vabandust, kui segan, aga me peame varsti hakkama minema.
M:Ok. Ma panen riidesse.
Ma võtsin kotist riided ja läksin tagasi vannituppa. Vahetasin kähku ära. Tulin välja ning hakkasin asju kokku panema. Mul väga palju polnud vaja teha, kuna ma ei võtnud palju asju kotist välja. Mõne minuti pärast olingi valmis.
M:Valmis.
D:Hakkasime siis minema.
Sõitsime tema autoga Mistyc Fallsi.
M:Miks sa tahad Katherinele kätte maksta?
D:Omad põhjused. Aga sina?
M:Sa ei teagi. Ma arvasin, et tead, kuna sa tead, keda mina otsin.
D:Seda ma ei tea tõesti.
M:Kui mina ütlen põhjuse, siis ütled sina ka.
D:Ok.
M;Ta tappis mu vanemad ja minu noorema õe.
D:Mul on kahju.
M:Pole midagi. Sinu põhjus.
D:Ta tappis mu naise. No mitte esimesena, kuna esinesena tappis keegi teine ning muutis ta vampiiriks.
M:Mul on kahju.
D;Pole midagi. Hakkan üle saama.
M:Kust sa tead vampiiride kohta nii palju?
D:Sest olin kunagi vampiirikütt. Tahtsin maksta oma naise surma eest kätte. Siis ma ei teadnud, et ta on vampiir. Aga ma ei tapnudki tema mõrvarit. Me saime sõpradeks.
Aga nüüd olen ise ja vampiir.
M:Mida?
D:Ära karda. Ma ei tee sulle viga. Ma kaitsen sind.
M:Okey. Mina ei tea nendest midagi.
Mistyc Fallsini oli veel sõita pool tundi.

Uskumatu eluWhere stories live. Discover now