Lost in NYC ( 5sos est )

Jahune kättemaks

∆∆∆
Katy POV
∆∆∆

See, mis eile juhtus, tundus juhtuvat nagu nädal aega tagasi. Colleeniga sai räägitud. Tema tahtis hirmsasti Calumiga kohtuda, sest Cal on tema üks kõige lemmikumatest inimestest maailmas. Niisiis leppisin Coliga kokku et räägin ka Calumile sellest.

Täna tunnen ma ennast veel halvemini kui eile. Lisaks peale hakkas valutama ka jalg. Ma pole maganud juba kaks ööd ja see teeb asjad veel hullemaks. Täna öösel ei saanud ma magada sellepärast et see, mida Ashton mulle eile ütles, pani mind tõsiselt mõtlema. Tõusin voodist üles ja hakkasin ukse poole liikuma. Juba enne kui ma linki puutusin, avas keegi ukse minu eest. See oli taaskord ema.

"Hommikust!" ütes ema.

"Hommikust!" ütlesin mina.

"Mul on häid uudiseid!" ütles ema, tehes viieaastase tüdruku häält. Ta märkas, et minu väljanägemine on muutunud hullemaks kui eile ja ta ütles:

"Mul on küll väga kahju, aga ma arvan et sa ei tule meiega kaasa, sest sa tundud tõesti väga haige olevat!"

Mul tekkis kohe küsimus et kuhu me lähme. Ma tean et minu enesetunne ei ole küll kõige parem, kuid uudishimu sai sellest pisut võitu.

"Me läheme Californiasse, Katy!" ütles ema.

"Ega te ometi Carl-i juurde ei lähe?" küsisin emalt kohkunult.

Carl on minu onupoeg. Tema ema jäi teadmata kadunuks. Ta on minust neli aastat vanem. Me oleme alati olnud ülisuured vaenlased ja kui ta midagi väga tõsist ning kurja plaanib, ei takista teda miski. Carl nimelt arvab et mina saatsin korda midagi tõsiselt õudsat kuid ta ei taha sellest rääkida.

Üks kord mängisime Carli ja Colleeniga minu vanaema juures peitust ja Colleen pidi olema otsija. Ma peitsin ennast küüni, kus ei olnud mitte midagi peale hiiglaslike heinakuhjade. No ja siis vaatasin korraks selja taha ning nägin, kuidas Carl mulle vihast punetava näoga otsa vaatas. Ma hakkasin hirmuga taganema ja ma nägin, kuidas ta tõmbas enda püksitaskust välja mingi läikiva eseme. Mul ei olnud mingitki kahtlust et see oli nuga. Ta hakkas noaga minu poole liikuma kuid just siis astus küüni Colleen. Col ei näinud nuga ning täiesti pahaaimamatult ütles 'Ma leidsin teid üles!' Mitte keegi ei usu ka mind kui ma neile sellest räägin ja Carl... Carl-i ei taha ma enam kunagi näha.

"Ei! Ma arvan et läheme ainult minu venna juurde!" hüüdis ema valjusti, nähes et ma olen mõtlema jäänud.

"Aa." ütlesin tuimalt.

"Oi ja pealegi Colleen jääb siia, sest tal on reisimisest juba siiber." lisas ema.

"Olgu. Hästi!" ütlesin, ise tundes suurt kergendust.

Col on viimasel ajal mulle peaaegu et parimaks sõbraks saanud aga muidugi Jasminiga olen ma ühendust pidanud iga päev.

Ma lohistasin ennast trepist alla ja lihtsalt laisklesin diivanil. Colleenil tekkis eile juba mingi 'boyfriend' ja mina istun üksi keset diivanit ning vahin telekat kuni Col BF-i juures on. See on nõme. Eriti üksi kodus olla kui samal ajal oled haige ning pea on liiga palju mõtteid täis.

Siis mõtlesin muusikat kuulata. Ma läksin jälle teisele korrusele ja krabasin oma voodi pealt telefoni, mille kõrval olid kõrvaklapid. Siis läksin tagasi alla ja avasin telefoni. Minu suureks imestuseks oli keegi saatnud mulle vähemalt kümme sõnumit ja see oli ei keegi muu kui Ashton. Vaatasin sõnumeid ja minu suule ilmus tilluke naeratus.

Kahe sajandiku pärast oli see naeratus minu suult justkui minema pühitud.

Ash: Mis teed? :)