Lost in NYC ( 5sos est )

Üllatus

∆∆∆
Katy POV
∆∆∆

Täna öösel oli peaaegu võimatu magada. Naabrite koera haukumine ja mõtted üllatusest peletasid minu une täielikult minema. Kell on parajasti 6.27 ja mul on pea laiali otsas. Kuna juhtus olema selline öö, on väga võimalik see, et minu nägu näeb täiesti õudne välja. Niisiis kühveldan endale rohkem meiki peale. Koperdan trepist alla ja potsatan diivanile. Kellegagi rääkida ei ole ning pea lõhub hirmsasti. Otsustasin pisut pikutada. Sain umbes tund aega pikutada kuni nägin kedagi trepist alla tulemas. See oli ema.

"Hommikust tütreke!" hüüdis ta.

"Hommikust ema!" hüüdsin emale tagasi.

"Kas sinuga on ikka kõik korras?" küsis ema mureliku näoga. Ta ilmselt märkas milline ma hetkel olin.

"Mitte eriti! Mul on tunne et olen haige. Ma arvan et mul pole piisavalt jõudu et täna tööle minna kuid samas Ashtonil on mulle üllatus ja ma ei taha sellest ilma jääda!" ütlesin ma ära kõik millest ma mõtlesin.

"Mina arvan et peaksid täna koju jääma. Pealegi kes on Ashton?" küsis ema mulle kummalise näoga otsa vaadates.

Pagan. Ema ei tea Ashtonist ju mitte midagi! Ega mul muud üle ei jäägi. Pean emale Ashtonist kõik ära rääkima. Ohkasin ja rääkisingi talle kõik ära. Pärast rääkimist vaatasin emale lootvalt otsa. Ta oli ehmunud näoga.

"Aga miks sa enne temast ei rääkinud?" küsis ta.

Ma vaikisin. Mul ei olnud tuju enam kellegagi rääkida. Võibolla Ashtoniga oli aga kõige tõenäolisem on see, et ma täna teda ei näegi. Kõndisin laua juurde ja sõin ära hommikusöögi, mille ema oli pärast Ashtonist rääkimisest valmistanud. Kui jälle mõtlema olin jäänud helises uksekell. Ma olin väga ehmunud. Vaatasin lootvalt trepi poole. Arvasin et keegi tuleb trepist alla ja avab minu eest ukse kuid inimesed teisel korrusel magasid. Ka ema oli tööle läinud. Järelikult ei jää muud üle kui pean ise ukse avama. Ma koperdasin ukse juurde ja avasin selle. Ma olin ehmunud kui nägin seda inimest ukse peal seismas.

"Ashton?!" küsisin ma üllatunult.

"Tsau Katy!" hüüdis ta. Ma nägin tema käes olevat suurt üsna kitsast karpi.

Ma proovisin kõigest väest püsti püsida kuid minu pea proovis mind maha kukutada. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja oleks peaaegu põrandale prantsatanud. Kui arvasin, et ma põrandale kukun, ei tundnud ma enda all põrandat. Ashton püüdis minu kinni.

"Katy mis toimub?" küsis ta mureliku näoga.

"Ma ei tunne ennast täna hästi." ütlesin ma, olles tänulik et ta mind kinni püüdis.

"Oh. Ma arvan et ma näitan siis seda üllatust sulle homme." ütles Ashton pisult kurvalt.

"EIEIEI!" hüüdsin mina kurjalt.

"Kuidas arvad!" naeris Ash. "Oled valmis?"

Ma olin üllatunud selle küsimuse üle kuid vastasin: "Muidugi!"

"Aa ja üks asi veel!" pöördus Ash minu poole. Ta ulatas mulle selle karbi mis tal käes oli. Ma avasin selle ja nägin et karp on täis sõõrikuid. Ashton teab mis mulle meeldib. Ma naeratasin ja tänasin.

***

Ashton viis mind autosse. Ta istus ise juhi kohale ja hakkas sõitma. Me sõitsime päris tükk aega kuni ma arvasin et me lähme linnast välja. Ma tahtsin küsida et miks sõit nii kaua võtab kuid Ash jõudis juba öelda:

"Ma tean. New York on suur."

"Sa loed mu mõtteid." ütlesin mina.

"Aga kas me tööle ei peagi siis minema?" tundsin huvi.