Keelatud armastus

8. osa

Hommikul ärkasin kell pool seitse. Tulin üles ja läksin pesema. Siis läksin kapi juurde, et valida, mida selga panna. Valisin endale musta seeliku ja roosa pluusi.
Siis tegin õrna meigi. Mul oli täna ikkagi sünnipäev. Siis läksin alla. Nii kui kööki jõudsin, siis ema ja isa hakkasid laulma.
Õnne soovime sul, õnne soovime sul. Palju õnne kallis Ariana. Palju õnne sulle.
Siis nad andsid mulle ühe väikese karbi.
M:See on sulle meie poolt.
M:Aitäh.
Ning siis kallistasin ema ning siis isa.
Tegin karbi lahti ning seal olid ümbrik ja võtmed. Ja mitte lihtsalt tavalised võtmed, vaid auto võtmed.
M:Te teete nalja?
I:Ei. Sa tegid see aasta väga hästi juhiload ära. Nüüd oligi aeg auto saada.
M:Kus see on?
E:Õues.
Ma läksin välja.
I:See on garaažis.
Isa tegi garaaži ukse lahti ning siis läksin sisse. Ja seal oligi mu auto.
M:Wow. Nii ilus. Aitäh.
Auto oli valget värvi. Mudel oli Ford. Katuse saab ka alla panna.
Istusin autosse. Istmed olid nii mugavad, et jääksgi sinna istuma. Siis kuulsin, et isa räägib kellegagi.
M:Emps. Kellega ta räägib?
E:Naabriga.
M:Aa.
Autos oli puutetundlik ekraan, kus saab raadio kanaleid vahetada ja kuulata ning ekraan mis näitab auto tagumist osa.
E:Lähme nüüd sööma.
I:Su õpetaja soovib ka sulle õnne.
M:Mhm.
Läksime siis sööma. Sõin ära ning hakkasin kooli minema.
Istusin autosse, panin koti kõrval istmele ja käivitasin mootori. Muidugi panin turvavöö ka peale. Siis sõitsin kooli. Parkisin auto ära ning läksin esimesse tundi, milleks oli matemaatika.
Tund polnud veel alanud, kui klassi jõudsin. Suzan tuli kohe kallistama ning soovis õnne. Ta andis mulle kingituse ka. Avasin selle ning seal oli see lõhn, mida ma nii väga endale soovisin.
M:Aitäh.
S:Pole tänu väärt.
M:Sa ei kujuta ette, mis ma vanematelt sain.
S:Mida siis?
M:Ma sain auto endale.
S:Tõsiselt?
M:Jah. Ma peale tunde näitan sulle.
S:Olgu.
M:Ümbrik oli ka, aga ma pole seda veel avanud.
Siis helises kell ning õpetaja tuli klassi ja algas tund.