Dancing with the Devil (eesti keeles)

7. osa

 „Alice, luba mulle üks tants!" naeratas saatanlik mees. Ma ulatasin talle oma käe, me tantsisime ja tundus, et see kestab igaviku.

Mitu korda ma olen seda und juba näinud? See mees, mul on tunne nagu ma peaksin teda teadma. Tõusin voodis istukile ja viskasin padja, mida ma olin terve öö kaisutanud enda kõrvale. Ringutasin nagu äsja 12-tunnisest unest ärganud kass ja suundusin vannituppa ennast pesema. Lasin dušši all natuke veel joosta, et ta parajaks muutuks, samal ajal riietusin ma ennast valgest linasest öösärgist välja. Ma panin oma blondid lopsakad juuksed suurde krunni. Kummardusin peeglile lähemale ning silitasin oma peene nimetissõrmega armi, mis mul juuste piiri juures asetses. Neli aastat tagasi sattusin perega autoõnnetusse, ma sain hullema löögi pähe ja pooled mu mälestused lihtsalt kadusid. Ma ei mäletanud pooli oma klassikaaslasi, ega mäletanud, et mul vanem õde oli. Samuti ei mäleta, kuidas ma selle märgi oma rinnale sain. Arstid vaatasid ja uurisid, mis see on. Öeldi, et põletusarm, aga kas põletusarmid peavad niimoodi punaselt kiirgama? Mis seal ikka, vesi oli paras ning ronisin dušši alla. Ma olen 21-aastane naine ning ma ei tohiks lasta ennast selliste pisikeste asjadega ennast enam häirida. Ma pean rahulikuks jääma, muidu pean migreeni all jälle kannatama. Peale pesu kuivatasin ennast ära ning mässisin ennast valge puuvillase hommikumantli sisse. Jätkasin hommikuse hooldusega.

Tagasi tuppa minnes vaatasin ma vaikselt tiksuvat kella, mul oli aega veel tund. Otsisin kapist endale mugavad teksad ja valge pluusi nööpidega. Mul oli veel vaja hommikust süüa ning asjad kotti toppida. Panin kohvikannu tööle ja võtsin paar saia, et need rösterisse toppida. Samal ajal otsisin omad vihikud, paar õpikut ning sülearvuti üles, mida mul loengutes vaja läheb. Ehmatasin, sest äsja valmis saanud kuldpruunid saiad hüppasid välja. Võtsin kapist taldriku ning kruusi. Istusin lauda ja hakkasin sööma.

Nüüd oli mul ainult pool tundi aega. Tulin laua tagant ära, jättes viimase pooliku saia söömata. Enne veel, kui läksin oma auto juurde, krabasin ma oma tabletid, kust ma ka ühe võtsin. Panin saapad jalga, võtsin mantli kätte ja läksin välja.

Tee peal ma mõtlesin veel sellest unenäost, mis kordab iga kuu. Kes see mees on? Mu kõhutunne räägib, et ma tunnen teda, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada. Keerasin ülikooli parklasse sisse, peatusin ning keerasin süüte välja. Krabasin koti ning otsisin need tabletid üles, mis aitavad mul peavalu ära hoida. Võtsin ühe ning astusin kooli poole.

„Alice!" hõikas mu sõbranna Reece, kes mulle vastu tormas. Me sisenesime hoonesse. Garderoob oli täis teisi õpilasi ja me pidime ootama, mil neid vähemaks jäi. Kümme minutit enne esimese loengu algust. Panime üleriided nagisse rippuma ja tõttasime klassi 312, kus parasjagu meie esimene loeng hakkab. Professorit ei olnud veel tulnud ja me istusime kohtadele. Urgitsesin oma kulunud kotist arvuti ning vihiku välja. Paar minutit veel ning loeng hakkas, aga seekord ei tulnud klassi meie tavaline professor, vaid keegi teine. Tal olid oma pikad juuksed patsis ning riietus väga tähtsalt. Tahvli juures haaras ta kriidi ning kirjutas sinna Prof. L. Ta keeras ennast õpilaste poole ja vaatas uuriva pilguga kõiki õpilasi, tema silmad peatusid ka minul ning ta sättis peale seda oma prille. „Alustame."

Üks õpilastest tõstis käe: „Professor ...L, kus Calligan on?"

„Professor Calligan jäi haigeks ning mul paluti teda asendada." ütles ta.

„Hey, Reece, kas sulle ei tundu ta kuidagi...kahtlane?" küsisin.

„Sellise kuuma välimusega ja kahtlane? Absoluutselt mitte," muigas ta. Tema silmad olid loomulikult kleebitud Professor L'le Tundus nagu ma sattusin tagasi põhikooli.

Loeng venis nagu talla alla sattunud näts, tahtsin juba minema saada. Tundsin pidevalt oma rinnus kihelust. Arvasin, et minestan. Reece küsis, kas mul on kõik korras. Loomulikult ei olnud, mul oli raske, mu süda nagu pigistatakse. Vaatasin kella, lõpuks ometi saab see läbi. Professor L lõpetas tunni ja õpilased hakkasid oma kohtadel siblima, kaasa arvatud mina. Olime Reece'ga ühed viimased, kes lahkuda tahtsid, „Kumb teist Alice Bryce on?" segas äkitselt professor vahele. Olime mõlemad üllatunud, mida asendusõpetaja minust küll tahab?

„Ehh.. See- Tähendab, mina olen Alice Bryce," vastasin ma kohmakalt. „Kas te saaksite peale loenguid siia ruumi tagasi tulla? Mul oleks vaja teiega rääkida," ütles ta ja muigas mulle. „Ehh, jah. Ikka." vastasin ma. Professor lasi meid vabaks ja me tatsasime järgmise klassi poole. „Halleluuja!" hõikas Reece, kes unelevalt ohkas, „Kust sul see õnn tuleb? Ma tahan ka!" naeris tüdruk.

„Mis õnn?" kortsutasin ma küsitlevalt kulmu. „Sina ja Professor L. Kahekesi, ruumis 312," itsitas Reece.

„No palun, kindlasti oli Professor Calligan talle minust rääkinud, tead ikka, et ma olin kõige parim oma klassist, kui põhikooli lõpetasin ning eksamid olid ka enam-vähem maksimumis."

„Tean tean lihtsalt," muigas ta edasi. Lõin teda selle peale vastu õlga ning hakkasin ise ka naerma.

**

„Tore, et sa läbi said astuda," rõõmustas professor L. „Palun, tulge edasi."

Noogutasin talle vastuseks ja ohkasin. Rinnus hakkas jälle kihelema ja mul oli raske olla. Suundusin tooli juurde, mis asetses professori laua kõrval ning võtsin sinna istet. „Te tahtsite minuga rääkida."

„Jah, professor Calligan rääkis, et sa oled ajaloos päris osav ning hindeid vaadates olid need kõik suurepärased."

„Aitäh!" ma punastasin, „Seega ma mõtlesin, et mis oleks kui sa võtaksid osa järgneval kuul olevast olümpiaadist? Ajaloo teemal loomulikult," rääkis professor.

„Aaah, et selles on asi. Ma arvasin, et- Ahh, ei midagi. Ma jätan selle meelde, aga ma ei oska vastust öelda. Oleneb ikkagi, mis päeval," selgitasin.

„Küll ma teada annan." Professor lubas mul minna, aga enne, kui ma lahkusin, küsisin: „Andke andeks, aga te näete kuidagi tuttav välja. Ega me kohtunud pole?"

Professori pilk jäi korra paigale, ta mõtles natuke ja muigas. „Ei, kahjuks ei ole."

„Aah, no selge. Head aega!" ütlesin ja lahkusin klassist.

Peale seda ei olnud mul kerge olla. Rinnus pitsita ning kiheles. Võtsin isegi ühe valuvaigisti, aga see ei aidanud. Läksin vannituppa ning võtsin särgi seljast. See märk, mis mul südame juures asetses, see oli muutunud ning kiirgas erkpunast värvi. Mis kuradima jama see on? Kas selle põhjustas professor?