Dancing with the Devil (eesti keeles)

4. osa

"Okey, rahu Alice rahu. Sa just ei näinud, kuidas üks freaky tüüp sinu elutoas käis ja lambst ära kadus. See oli lihtsalt uni, ma pean lihtsalt kindel olema," ma ütlesin ja näpistasin ennast, "See ei olnud piisavalt valus," ma tõusin diivanilt ning otsisin ema karbi üles, kus kõik tema nõelad ja niidid olid. Võtsin välja enda arust ühe kõige teravama nõela ning torkasin ennast kätte nii kõvasti kui sain. See nüüd kindlasti polnud uni, sest see oli liiga valus. 

"No selge, ma arvan, et mul on siin mingi kummitus, sest normaalsed inimesed ei haihtu õhku," ohkasin suurelt.  Tsk, see praegune värk ajas mu pea kah veel valutama. Viskasin end diivanile pikali, et und saada, aga ma ei saanud. Mul käisid külmavärinad üle selja kuna keegi jättis selle nõmedra sosistava Medaljoni!? 

Kust kurat see veel ilmus!? Mina seda küll siia ei kutsunud!? Ma isegi ei- See tüüp!!! Kas ta tahab mind hauda viia!? 

" Vii mind ära, ta vajab mind..." 

Ma olen niigi hulluks minemas...Krabasin selle nõmediku enda kätte, "Śa lähed otse prügikasti," sosistasin ma ja viskasin ta köögis olevasse prügikasti, aga sellest ei piisanud, ma olin vist seda medaljoni liiga kaua käes hoidnud, et ma kuulen neid sosinaid isegi enda peas edasi. "Kohe! Vii ära!"  

Ma ei suuda...Kurat, ma olin oma otsuse teinud, mul ükskõik kui kell on palju, ma lihtsat lähen ja viin selle medaljoni ära, vähemalt et saaksin rahu! 

Ótsisin medaljoni välja, toppisin koridoris olevasse käekotti koos taskulambiga. Väljas polnud külm, aga ei võinud iial teada, millal temperatuur võis langeda. Seega ma krabasin lisaks oma kampsuni ja panin selle peale. 

-

"Mu ema lööb mind kindlasti maha, kui ta teada saab kus ma olen," ütlesin ma iseendale. Jällegi olin ma ühe tuttava värava juures mis kriuksus jubedalt ning muidugi see silt lehvis ikka seal: "Enter at your own risk" Ma olen piisavalt siin käinud, kuid alati tekitab see kõhedus tunde. Lihtsalt see maja on nii jube! Eriti öösel! 

Raputasin natuke õlgu, et neid külmavärinaid poleks. Vaikselt astusin ma mööda treppe ja ukse juurde jõudes ei avanud ma seda ise vaid see sama tüüp, kes jättis mulle selle medljoni.

"Ma arvasin, et ma pean sind kauem ootama, aga sul läks hoopiski rutem," naeris ta. 

"M-mida iganes freak. Võta oma medaljon. Sa unustasid või tähendab meelega jätsid selle minu poole," ulatasin talle selle kätte, "Head aega!"

"Oot oot, kus sa nüüd lähed?" küsis ta. Ilma ümber pööramata, vastasin "Koju, kuhu siis veel?" 

"Mhh, sa ei lähe veel kuhugi," tema sammud lähenesid kiiresti ja ta krabas mu kraest, tõmmates mind tagasi mõisa poole, "Hey! Ma käin siin pikali!" karjusin ma rabeledes. 

"Mhh, ma võin sind veel kõrgemalt kukkuma panna," naeris ta, kui ta mu lõpuks mõisasse sisse tõi. 

"Sa tead ikka, et mul on võimalus politsei kutsuda!?" 

"Mida see politsei küll teeb? Tulistab?" 

"K-kas või seda," vastasin. 

 "Mhh, sa võid üritada, kuigi need tänapäeva relvad on lihtsalt magedad. Mulle meedis ikka, kui mind riidale põlema pandi või üles poodi. Hah, see oli ikka palju lõbusam, kui tavaline lask südamesse. Mage!" 

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, kas ta mõtles seda tõsiselt? Põletamine ja poomine? Kas ta hullemat piinamist ei oleks tahtnud?! Palegi, mida ta minust tahab? Ta sai oma medaljoni. Väikeste krabinate peale vaatasin ma natuke ringi ja ma märkasin, et see pole sama koht, kus ma kaks korda olen viibinud. Praegu tundub kõik nii puhas. Põrand ei kriuksu, no ma pole siiamaani kuulnud. Lühtril pole ka enam ämblikuvõrke. 

"Kas meeldib?" küsis võõras, kui ta mind ruumi vaatamas märkas, "Tundub hoopis hubasem." 

"Hea küll," mõtlesin, et aeg on ametlikuks minna," Te saite oma medaljoni kätte, kas ma saaksin nüüd teada, mis põhjusel pean mina siin olema?" ristasin oma käed. 

"Kas see pole siis arusaadav?" tema pilk oli üllatunud, "Ma lihtsalt soovin tänutäheks teiega õhtust süüa." tema pilk säras seda öeldes. Olin ise ka üllatunud seda kuuldes. Ise rääkis enne sellistest jubedustest.

"Tule ja ma näitan teile. Minu hea sõber on arvatavasti kõik valmis sättinud," ta muigas veel lõpuks ja ulatas mulle oma käe. Tema käsi oli imekombel väga peen, puhas ja küüntest rääkimata, ilusast hoolitsetud ja pikad, teravatipulised ka lisaks . Mul on nüüd piinlik talle oma kätt ulatada. Mul on omad käed tema omaga võrreldes väga koledad.

"Ära häbene. Ma ei tee teile midagi halba."

Tema naeratus ka veel. Kuidas see nii täiuslik saab olla? Kõhklesin natuke, sest ega mulle ei meeldinud kuidas ta seda halba rõhutas. Minu kõhutunne ütleb mulle isegi, "ära usalda toda tüüpi!", lausa karjudes. Pidin välja mõtlema mingisuguse vabanduse, et ma siit minema saaksin. Ja siis see tuligi. "Andke andeks härra, aga ma ei saa kahjuks teiega õhtustada. Ma kodus sõin ning söömaaeg on minu jaoks ammu läbi," ja ausõna ongi. Ma sõin ju võileiba, kui ma koju tulin. "Aitäh pakkumast, aga ei aitäh. Ma pean koju minema," ütlesin ma talle veel viimast korda ja kõndisin temast kiiresti mööda, välisukse poole.

"Kuhu sa nüüd enda arust lähed?" tema hääl oli madalam kui enne. Ma pöörasin tema poole, et vastada, aga teda polnud kuskil näha. Ta oli mu selja taha jõudnud, et kui ma ümber pöörasin oli ta minu näole lähedal. 

Väga Lähedal....

"Ma lihtsalt tahtsin teiega õhtust süüa.." ta lausus seda jälle. Üritasin silmsidet mitte luua, aga ta krabas mu lõuast ja keeras selle tema poole. "Miks te nüüd nii teete?" võõra pilk oli surmtõsine.

"Ma......ehm....Palun ärge..olge nii..."

"Lähedal?" naeratas ta samal ajal rohkem lähenedes. Mul polnud muud valikut, kui taganeda just tagasi sinna, kus ma enne seisin.

"Mis nüüd? Kas hakkas palav?" tal oli see sama irve veel suus, kuid tema pilk rääkis teist keelt.

"Te kiusate," ütlesin ma üritades mitte oma värisevat häält reeta.

"Hah!" ta vaatas korra maha ja raputas pead. Turtatas korra ja vaatas nende samade silmadega mind uuesti. "See pole veel mingi kiusamine," kiirete sammudega oli ta minu ees ja krabas oma mõlemate kätega minu käsivartes. Ma üritasin tagasi hoida, aga tema haare......MIDA KURADIT!!!! Üritasin tema haardest vabaneda nii ruttu, kui võimalik muidu asjad....lähevad käest ära. Mul polnud aimugi, et ta minu kaela kallale tahtis minna. Tema keel liikus täpselt nagu maol.

"Palun....Lõpetage!"

"Nii armas. Tule ja karju veel appi, aga ise oled siis süüdi, kui ma liigselt.... erutun," ta lisas ja hakkas mu särki üles poole tõstma.

"Lase mind lahti, värdjas!!" 

.

.

.

.

Ehh?? 

Oota..mis praegu juhtus? Kuidas ma....tagasi siia sain? Ma ainult panin korra silmad kinni ja...See oli siis aiult uni. Tõmbasin end diivanile istukile, tundsin, et mu pea valutab. Ma tean, et kuskil vannitoas pidid need tabletid olema...

Koperdasin mööda tube, suutsin isegi oma puusad vastu söögilauda ära lüüüa, kui ma sellest möödusin. Ukse juurde jõudes, avasin selle ning uimaselt roomasin peeglikapi juurde. "Siin need on," muigasin ma oma pead hoides. 

Kuid mind ei oodanud just see vaatepilt, kui ma kapi sulgesin, sest ega need maasikad küll kaelale niisama ka ei teki.