Dancing with the Devil (eesti keeles)

3. osa

T-ta kannab seda medaljoni...

Miks tal see on? Ma ju panin selle sinna kuju.....sisse. Ega ometi...

Üritasin mitte sellele medaljonile mõelda, sest iga kord kui ma selle poole oma silmad viisin, kuulsin ma jälle neid sosinaid. Polnud kahtlustki, see oli see sama medaljon. 

"Preili Bryce!" hõikas mulle õpetaja, "Kas te ikka teete tunnis tööd?" 

"Ehh...jah, ma teen küll," ütlesin ma ruttu. Ma sain aru, et õpetaja vaatab mind. EI, ma ei kuulnud seda sellelt lollilt medaljonilt vaid mul tekkis see sama tunne, kui see must kogu mind jõllitas. See absoluutselt segas mind ja õpetaja ikka hõikas mind mitu korda, et kontrollida kas ma ikka teen tööd. Ma vihkasin seda. 

Kui tund lõppes kõik hakkasid klassis sibama, et klassist välja saada, ainult mina pidin klassi jääma, sest õpetaja tahtis minuga rääkida. 

"Alice, kas sinuga on kõik korras?" küsis õpetaja kohe minult, kui kõik õpilased olid klassist väljunud. 

"Minuga on kõik korras," ütlesin ma ruttu. 

"Arvad? Sest see on esimene kord, mil ma pean sind iga minut hõikama, et sa tööd teeksid. Tavaliselt see nii ei ole. Pealegi olen ma ise natuke psühhiaatrit õppinud. Kas sind vaevab miskit?" 

"Ei, mitte miski ei vaeva mind," vastasin ma sama kiiresti nagu enne. 

Õpetaja ohkas, "Alice, ausalt öeldes ma muretsen sinu pärast. Oled meie üks tublimaid õpilasi ja sa tead küll meid õpetajaid, me tahame, et sa ikka sama tubli oled." 

"Ma tean," ohkasin.

"Kas sa tahad sellest rääkida?" küsis õpetaja. 

"...." 

"Tahad?" 

"M-ma ei tea. See on natuke isiklik ning ma ei usu, et te usuksite seda." 

"Ma saan aru," õpetaja muigas, "Igatahes olen ma kella neljani koolimajas. Kui sa tahad sellest rääkida siis sa tead kus ma olen." 

"Ma võtan selle arvesse," naeratasin ja õpetaja lasi mul minna. Ma ei usu, et õpetaja selle kujuga on seotud, keegi lihtsalt sokutas selle medaljoni tema pintsaku külge.

Üllatuseks oli George mind terve see aeg oodanud. "Mis õps tahtis sinust?" 

"Ei midagi. Lihtsatl küsis, miks ma täna tähele ei pannud." George oli seejärel vait ja kõndisime ikka edasi järgmisesse klassi.

-

Koputasin härra Oda, meie ajalooõpetaja kabineti uksele ja avasin selle. Ma olin otsustanud temaga rääkima. Äkki tema mõistab, mis toimub.

Ruumis polnud kedagi, härra Oda oli arvatavasti kas direktori juures või tal on vastajaid. Ma mäletan hästi, et eelmine nädal oli paralleelklass teinud selle kontrolltöö halvale hindele ja pooled pidid vastama minema. Kindlasti on seal palju tüdrukuid. Õpetaja on ikka päris populaarne nende seas, aga ma ei saa aru mis teda nii popiks teeb? Kas see, et ta on Kanada-Jaapanlane ja ta näeb oma prillidega üli seks välja? Need tüdrukud teavad, et neil pole võimalustki ja pealegi õpetajal on kindlasti juba oma tüdruk olemas.

Kuulsin kuidas uks paukus. "Õpetaja, ma mõtlesin, et ma-"

"Päris kena kohake on tal siin," muigas võõras. Ta oli kuidagi liiga tuttav.

"Kas ma saan teid aidada?" küsisin.

"Ei saa."

"Miks te siis siin olete?"