Dancing with the Devil (eesti keeles)

2. osa

Tõmmasin korra hinge ja avasin vana ukse, mis krigises vanadel hingedel samamoodi nagu viimati.

Väiksest praost oli näha, et see oli pime. Loomulikult pidin ma taskulambi koju jätma. Ma küll ei karda pimedust, aga see mida ma hiljuti just kogesin - need valud ja nägemus - eriti ei tahaks sinna minna, aga kui see medaljon käseb siis pean. Ma tegelikult ei suuda uskuda seda kuidas ma saan sellest asjast aru. Medaljonid ei tohiks mingeid tobedaid külmavärinaid tekitavaid sõnu sosistama. Kes üldse lubas sellele hinge anda?! Mina mitte!

Pigistasin seda lolli asja enda käes, kui ma lõpuks sees olin. Seal oli see sama suur lühter. Trepid olid ikka sama tolmused nagu ikka. Tunne oli nagu ma oleksin kodus. Nüüd ma pean ainult selle medaljoni ära viima ja siit ruttu ära kaduma. Mida rohkem ma siin olen seda hullemini tunnen, et keegi jälgiks mind. Kuid praegu vihkan ma seda medaljoni aina rohkem, kuna see ei suuna mind mitte teisele korrusele vaid sinna keldrisse. See on viimane koht kuhu ma üldse tahan minna nagu tõsiselt!? 

Ma vihkan sind! Nüüd küll kahetsen, et taskulambi maha unustasin. Ma ei saanud selle peale midagi parata ja vaikselt liikusin keldri poole. Põrand muutkui krägises mu taldade all. Ukseni jõudes tundsin ma midagi või kedagi jooksmas üle mu varvaste ja ma kiljatasin. Vähemalt see ei olnud midagi suurt ega üritanud mind tappa, aga südamerabanduse tahtis küll anda, mida tegelikult võib tapmise alla lisada. 

"Kurat võtaks," pomisesin ma korra, et hinge tõmmata ja pärast ukse avasin. 

Ma ei tea, kas sellel uksel on mingisugune süsteem või siin majas on must maagia, sest niisama need seinal olevad tõrvikud küll ei saa põlema minna. Mulle ei meeldi see, ei meeldi üldse! NOPE NOPE NOPE NOPE! 

Ma ei usu, et ma siit nüüd küll elusalt pääsen. Siin on keegi! Keegi, kes tahab mind kindlasti ära tappa ja õhtusöögiks ära süüa. Ma pean vist teda enne suremist hoiatama, et ma ei maitse hästi. 

Tõrvikud valgustasid pikka treppi teise ukseni, mis ootas all avanemist. Ma tahtsin sellega ruttu ühele poole saada ja mõtlesin, et YOLO!!!  Ma jooksin kõigest väest alla. Lükkasin ruttu selle teise ukse lahti, viskasin medaljoni kuskile põrandale ja keerasin ümber, et ära minna....

"P a n e  s e e  ä r a..." 

Must kogu....

Punased silmad..... 

Need lausa puurivad mu hinge...

"P a n e  s e e  ä r a..." kordas kogu ning näitas medaljoni peale, mis vedeles hoolimatult maas. 

"T-te mõtlete.....seda medaljoni?" ma neelatasin. 

Kogu noogutas. Ma taganesin selle poole, värisedes. Ma ei suutnud seda tagasi hoida, ma kartsin. Kartsin nii väga. Ma tahan koju....

Krabasin oma värisevate kätega maas lebava medaljoni ja hoidsin seda tugevalt käes. 

"P a n e  s e e  s i n n a..." must kogu näitas ühe mehe skulptuuri juurde. Tal oli seljas aadliku riided ning tema parema õla peal puhkas tema pikk pats. Sõrmed olid tal põimitud, mis samal ajal hoidsid jalutuskeppi, mille otsas oli nahkhiir. Kuju enda silmad olid aga kinni. Lähenesin tasakesi kujule, tundsin kuidas vari mind jälgis. Lähemalt vaadates seda kuju, seal oli auk, tema rinna juures. Kas ma pean medaljoni sinna panema? 

Vaatasin korra musta kogu juurde ja ta noogutas. See on õige koht. Vaatasin veel viimast korda sellele sosistavale medaljonile, sättisin endale selle ilusti kätte ja paigutasin selle auku. Kuulsin klõpsatust ja korraga käis majast läbi üks suur raputus. Tõrvikud kustusid ja ma ise kukkusin maha. Hoidsin oma kötega peast kinni arvates, et midagi hakkab mulle pähe lendama.