Tundmatu // h.s AU

V

Ma seisin vetsus mõne minuti ja siis raputasin ennast mõtetest välja. Lahkusin vetsust ja vaatasin, et ega ma Harryt ei näinud. Poissi polnud. Ma ei mõistnud teda. Ei saanud aru ta mõtetest. Pole ma teda ka kaua aega tundnud, aga mulle tundub, et meis on midagi ühist. Midagi, mis on ainult meis ja mitte kellegis teises.
Sammusin mööda koridori edasi, lootes Harryt leida. Teda polnud ikka. Vaatasin peaaegu terve kooli läbi. Kadunud. Otsustasin koju minna, kuna see oli niikuinii viimane tund.
Olin kodus ja tegin omale parajasti süüa, kui kuulsin oma telefoni helisemas. See oli Tyler. Võtsin vastumeelselt vastu.

T: Tsau beib! Miks sul nii kaua läks?
M: EemH. Ma tegin süüa.
T: Ok. Kas ma võin sinu juurde sööma tulla?
M: Em-uh. Mu vanemad on kodus ja nad ei taha siia väga inimesi, kui nad ise siin on.
T: Emm okei siis... Ma lähen Amandaga.
M: Mhm. Tsau.
T: Tsau musi!

Lõpetasin kõne. Mulle tõesti ei meeldi temaga rääkida, kuna ma pean valetama. Ja kui ta teada saab, et ma valetasin, siis mul tuleb suuri jamasid.
Olin juba söömise lõpetanud, kui kuulsin jälle oma telefoni helisemas. Seekord oli Helistajaks tundmatu number. Hm. Imelik. Võtsin toru kõheldes vastu.

M: Hallo?
?: Tere, Cara... umm see on Harry.
M: Tere. Kuidas sa mu numbri said?
H: Kui sa raamatukogus kukkusid, siis kukkus su taskust välja mingi lipik, kus su number peal oli. Nii saingi.
M: Eh. Okei. Miks sa just mulle helistad? Sa ütlesid ju varem, et me oleme täiesti erinevad inimesed.
H: Sellest ma tahangi sinuga rääkida. Tule linnast välja sinna vana tamme juurde. Tead kus see asub?
M: Ikka, ag-
H: Tore. Näeme seal.

Piip-piip-piip kuulsin ma telefonist. Kahtlesin hetkeks, kuid otsustasin siiski minna. Ta tundub, nagu tal ei saaks mingeid halbu kavatsusi olla.
Viskasin peale jope, panin saapad jalga ning asusin bussipeatuse poole teele. Enne seda jätsin emale kirja, et läksin välja.
Buss peatus peatuses nimega Woodsetal ja ma väljusin. See oli ilus koht. Kuigi oli sügise. Oksad olid raagus ja väljas oli küllaltki pime. Buss sõitis ära ja ma tundsin kellegi kätt enda õlal.

H: Sa tulidki. Ma ei arvanud, et sa tuleks.
M: No siin ma olen. Miks sa mind siia kutsusid?
H: Tule.

Ma nägin puunajal ratast. Harry istus sadulasse ning viipas käega, et ma istuks pakiraami peale. Ta ulatas mulle kiivri.
Karge tuuleiil sasis mu juukseid, kui me niimoodi sõitsime. Väljas oli veelgi hämaramaks läinud ja tuul on külmem kui enne.

H: On sul külm?
M: Natukene.
H: Me jõuame kohe kohale. Ära muretse.
M: Mhm.

Ma panin pea ta kuklale ja hoidsin temast tugevamalt kinni. Tundsin teda naeratamas.
Poiss peatas ratta ning ronis selle pealt maha. Sama tegin ka mina. Ta pani ratta puu najale, mis maja ees seisis.

M: Mis koht see on?

Ta vaikis ja hakkas maja poole kõndima. Ma jooksin poisile järele. Ta avas ukse ja vajutas lülitit. Äkki muutus tuba hubaselt valgeks. Toas olid telekas, diivan, raamaturiiulid laud, külmkapp, miksrolaineahi.

H: Palun. Astu edasi. Tunne ennast nagu kodus.
M: Wow. Sa oled väga hea sisekujundaja. Kus sa selle jaoks raha said?
H: Ma olen juba mitu aastat kogunud.
M: Siin on nii ilus ja hubane.
H: Ma olen rõõmus, et sulle meeldib. Tahad midagi süüa? Telekast midagi?
M: Nah. Siin on niigi hea.

Ma istusin Harry kõrvale diivanile.

M: Niisiis. Miks ma mind päriselt siia kutsusid?
H: em noh. Ma vabandan sellepärast, et ma niimoodi lihtsalt sealt vetsust minema tormasin.
M: See on OK.-
H: Ma tegelikult ei arva, et sa oled nõme sellepärast et sa oled popp. Sa oled tegelikult... tore ja armas.
M: Miks nii kena.
H: Ja siis ma veel mõtlesin, et kas sa armastad päriselt ka Tylerit?
M: No sellega on selline värk, et...

Rääkisin talle kogu loo ära. Ja imelikul kombel ta kuulas. Mitte nagu koik teised, keda absoluutselt ei huvita mida ma räägin. Tema on teistsugune.

--------------------------------
Oh deam inimesed. Sellel raamatul on varsti 500 lugemist. Whhahatat?? Ma olen teile väga tänulik kõige eest, mis te minu jaoks teinud olete. Aitäh!