Tundmatu // h.s AU

VIII

Wäui ma kirjutan uue osa. *plaksutab ise endale, sest ego on suur*. Igatahes. Jah sorry ma pole midagi teinud vahepeal. Ei hakka teile seda iba ajama, et elu on raske ja värki. Sest ei ole. Lihtsalt, kirjanduse õpetaja on mulle juba pikemat aega nelju pannud ja see tõmbab mu enesekindlust päris palju alla. Eriti ei taha kirjutada, kuna ilmselgelt on see õpetatud inimese jaoks liiga halvalt kirjutatud tekst. Nüüd pole meil natuke aega hindeid pandud kirjanduses, nii et mõtlesin kirjutada siia uue osa, et harjutada v midagi. Üritan midagi normaalset kokku panna. Tsau!

----------------------------------------------------

Istun oma toas voodi peal. Päike paistab aknast sisse ja soojendab mu varbaid valgel vaibal. Kas minna või mitte? Ma tahan näha maailma ja inimesi. Aga samas jääb ka siia minust inimesi maha. Kas nad igatsevad mind? Kindlasti. Ka mina hakkan neid igatsema. Aga mul on ainult üks elu ja tahan seda elada täiel rinnal.
Võtan seljakoti ja viskan sinna sisse mõned pluusid ja püksid. Kallan oma hoiupurgi tühjaks ja võtan raha, mida juba kaua sinna kogunud olen. Seda läheb vaja. Otsin veel mõned vajalikud asjad ning asun endale midagi normaalset selga panema.
Peaaegu oleks unustanud. Mu fotokas. See vana hea fotokas, millega on talletatud palju mälestusi, mis mul meelest ei lähe. Näiteks siis, kui ma esimest korda kooli läksin ja Aprili kohtasin. Need olid head ajad. April oli mu parim sõber, enne, kui ta isa New Yorgis tööd sai ja nad perega sinna kolisid. Ma pole teda sellest ajast saadik näinud ning me pole kaua aega rääkinud. Ma arvan, et ta on mu juba unustanud.
Kui April oma perega ära kolis, siis olin ma eraklik ja mul polnud sõpru. See kestis mitu aastat, kuni tuli Josh. Ta oli küll üks niiöelda "lahedatest inimestest". Aga ta ei olnud nendega samasugune.
Ma polnud enam eraklik ja ma hakkasin väljas käima. Olin populaarne. Kõik oli hästi väljaarvatud mu hinded, mis hakkasid langema. Ja need langesid kiiresti. Ma otsustasin, et võtan end käsile ja parandan oma hinded. Koos hinnete parenemisega tuli ka arusaam, et nad ei ole head inimesed. Aga samas ei tahtnud ma tagasi erakliku elu juurde suunduda. Niisiis jäin ma nendega. Josh oli ainuke inimene, kes mind mõistis, aga ma olin rahul. Aitab nüüd mu eluloost.
Panin oma fotoka kotti ja jooksin puittrepist alla. Kirjutasin emale ja isale kirja, et ma lähen ära ning asetasin selle koos pildiga endast laua peale.
Sammusin esikusse, võtsin nagist tumesinise jaki ja toppisin oma punased tossud jalga. Võtsin võtmed igaksjuhuks, kui kunagi siia tagasi tulen. Kes teab, mis elu toob.
Läksin panka, et raha kaardile panna, kuna ma ei taha hakata sellise patakaga ringi käima. Pangatöötajad vaatasid mind väga imelikult. Nad nägid välja, nagu oleks tonti näinud. Ma tean, et ma olen väga valge nahaga, aga no kuulge.
Pärast hüppasin veel poest läbi, kust ostsin kaks õuna. Ühe mulle, teise Harryle.
Mõtlesin, et lähen Harry maja juurde, et saaks siis sealt koos minema hakata ja seda ka tegin. Sinna jõudes tundus maja mulle täitsa tühjana. Otsustasin Harry akna pihta kividega loopida. Peale natukest aega loopimist ilmus aknale vana naine. "Tere mu nimi on Cara, kas te saaksite Harry kutsuda?" Karjusin ma. "Ma vabandan kullake, aga siin ei ela ühtegi Harryt." Ütles ta üllatunult ning lisas siis "äkki eksisid majaga?". Ei ei ei ta ju elas siin ta näitas mulle seda maja ja ütles, et siin ta elabki. "Kui kaua te siin elanud olete?" Küsisin ma. "Oi armas laps mina olen siin juba 40 aastat elanud." Mida?! Aga siin elab ju Haz! Mis toimub? Kas ma tõesti eksisin majaga? Vaatasin veel kord maja numbrit ja tänava nime. Kõik klappis. "Eem ega te ei tunne ka kedagi Harry nimelist? Selline pikk ja õlgadeni pruunide juustega. Väga kena ja sõbralik noormees." otsustasin veel kord proovida. "Kahjuks mitte, aga oleksin väga rõõmus kui tunneksin." vastas tädike. "Pole midagi, aitäh." ütlesin ja kõndisin eemale. Mis toimub? Tõmbasin taskust välja telefoni ja otsisin kontaktidest Harry nime. Kutsub. "HARRY MIS TOIMUB KUS SA OLED?" Karjusin ma telefoni. "Vabandust kes te olete ja keda te otsite?" Kostis mehe haal telefonist. Mida?! Kes see on? "Ma otsin oma sõpra Harryt. Harry Styles."selgitasin mehele. "Vabandust ma ei tunne ühtegi sellenimelist isikut. Head aega." "Aga-" Piip-piip-piip. Läksin googlesse ja toksisin sisse Harry Styles. Ette tulid mingid pildid kellestki, keda ma polnud kunagi näinud.
Telefon kukkus mul käest ja lasin endal mööda seina alla kukkuda. Teda polegi olemas? Kas ma olen hull? Mis toimub? Keegi palun öelge mulle.
Pisarad hakkasid mu silmist voolama. Mida ma nüüd teen? Kes ta tegelikult on? Asetasin pea endale sülle ja nutsin. Lihtsalt istusin seina vastas muru peal ja nutsin. Aprilist ma juba jäin ilma, kas nüüd ka temast.
Äkki tundsin puudutust oma õlal. Tõstsin oma pea üles ja nägin valget kogu enda ees seismas. See oli... Harry! Aga tal olid tiivad ja valged riided seljas. Ma viskusin talle kaela. "Ära nuta Cara." Ütles helisev hääl. "Mind polnudki kunagi olemas. Ma olen ingel. Kui me sinuga selles majakeses olime läks mööda 70 aastat. Su vanemad ja vend on juba koos minuga taevas." "MIDA?!" hüüatasin. "Miks minuga selline asi juhtus, miks mina eriline olen?" Küsisin ise ikka šokis olles. "Ka sina oled ingel, aga sul ei läinud elus hästi. Niisiis saadeti mind sinuga 70 aastat mooda saatma." Rääkis ta rahulikul toonil. "Aga mu vanemad, kas nad teadsid algusest peale?" Küsisin nüüd juba toibunult. "Ei nad ei teadnud. Kui sa minuga kaasa tulid, siis muretsesid nad väga ja otsisid sind mitu aastat, kuni lõpetasid, sest sinu leidmisvõimalus puudus." "Miks panid sa mu pere muretsema?" Küsisin ma juba kurjemalt. "See polnud minu otsus ja kui me nii poleks teinud, oleks maailm lõppenud. Sa ei saa aru kõigest mis toimub. Ma seletan sulle, kui me kohale jõuame. Kas tuled?" Rääkis poiss. "Kas mul on valikut?" küsisin ohates. "Ei." Ütles ta kiiresti. "Hoia kinni." Ma võtsin ta ümbert kinni ja me lendasime üles, sinna paika, mis on meile tundmatu.

LÕPP
---------------------------------------

Jällegi üks lõpp. Aga iga lõpp on millegi uue algus. Millalgi tuleb kindlasti jälle mõni raamat ja seda püüan rohkem uuendada. (1000 sõna sai täis wow). Kõik mu eesti keelsed raamatud on lõpetatud. Võib-olla tuleb "Tüdruk pargis"-ele 2. osa? Kes teab, kes teab.
Olge mõnusad, autor.

A/N aastal 2020
Bruh see raamat oleks nii hea tulnud wth miks ma sellega sinna läksin. okei kaisa......