"Lõpeta!!!" karjusin läbi nuuksete isale, kui ta mind lõi. Vend tavaliselt kaitses mind, kui isa mind lõi, aga ta oli sõpradega väljas. "Sa väike li*s ei tule mulle ütlema, kuna ma lõpetama pean." karjus ta mulle ja haaras mu juustest ning lükkas vastu seina. Ta lõi mind korra veel jalaga ja läks ära. Ilmselt jälle jooma kuhugi. Ma jäin abitul seinanajale lamama. Kätt läbis kohutav valu ilmselt oli luu katki. Tundus nagu oleks möödunud tunde enne kui mu vend Markus uksest sisse astus. Mind silmitsedes läbis teda paanika."Lisett!" karjatas ta ja jooksis minu juurde. "Isa tegi seda jah?" küsis ta. "Noogutasin vaevaliselt." Järgmisel hetkel lõi pildi mustaks.
Silmad avades leidsin ennast haiglast. Igal pool üle kogu keha oli lillakaks tõmbunud laike. Minu kõrval istus vend. Silmitsesin oma elu päästjat. Tal olid pruunid mõnusalt sassis ja välja kasvanud juuksed ning rohelised silmad, ta nahk oli samuti mõnusalt pruun. Mu vend oli kooli populaarseim poiss, ime kh ta välimust vaadates. "Kuidas sa end tunned?" küsis Markus. "Enam-Vähem. Kuna ma siit välja saan?"küsisin. "Paari päeva pärast peaksid saama" kõlas vastuseks. "Ma ei lähe enam koju tagasi, peale seda küll mitte." Vend ei hakanud vastu vaidlema vaid küsis: "Kuhu me siis lähme?" "Me? Kuhu mina lähen? Isa ei puutu ju sind. Minu pärast sa ei pea kodust lahkuma." ütlesin. "Ma ju ei laseks sul üksi kurat teab kuhu minna!" vaidles vennas mulle vastu. "Ma saan ise ka väga hästi hakkama. Sul on oma elu ja omad sõbrad, kellega koos olla. Sa ei peaks minu eest hoolitsema. Ma saan ise ka väga hästi hakkama." ei tahtnud ma oma vennaga nõustuda. "Sa ei lähe ilma minuta kuhugi! Kes sulle raha teeniks?!Sa ei saaks ju ise kuskilt mingit töökohta! Sa oled ju alles 15!" "Olgu-olgu ära siis nüüd nii närvi ka mine! Tule siis kaasa, kui sa seda nii väga nõuad, kuigi ma arvan tõesti, et sul oleks siin palju parem elu," sõnasin ma järeleandlikult. Ma tahtsin kohe haiglast lahkuda, mitte oodata kuna isa meid otsima tuleb. Kui sellist inimest saabki isaks nimetada. Markus ei hakkanudki vastu vaidlema vaid aitas mul asju kokku visata. Otsustasime, et toome kodust asjad õhtul ära, siis on isa jälle kuskil joomas.
Õhtul läksime koju. Ma olin täiesti šokis, kui ma nägin, et isa oli kodus ja ma hakkasin kartma, mida ta minuga veel teha võib, kui nägin, et ta peksis järjest asju põrandale laiali...
