Segasin endale parasjagu viinakoksi. Ta tuli mu juurde ja me hakkasime rääkima. Ma küll ei mäleta, millest me rääkisime, aga ma tean, et jutt meil kohe kindlasti jooksis, sest me olime terve õhtu koos. Järgmisel päeval, kui ma koju jõudsin, leidsin oma teksade taskust ühe väikese lipiku. Sinna oli kirjutatud Alari ja tema telefoninumber arvatavasti. Ma usun, et ta oli selle mu taskusse pistnud, kui ma millalgi ära vajusin. Ma ei tea miks, aga kui ma talle mõtlesin, hakkasin ma üle kogu keha värisema, nagu oleks mul külm olnud. Ta tegi mind natuke närviliseks, mul polnud varem midagi sellist poistega suheldes olnud. Õhtul võtsin julguse kokku ja helistasin talle. Ta oli kodus ja pakkus välja, et me võiks jalutama minna. Olin kohe nõus, sest mind ei huvitanud, mis me teeme, peaasi, et ma tema läheduses saaks olla. Ta oli nagu mingi magnet, mis mind ligi tõmbas. Peaks mainima, et ta oli ka väga ilus. Tal olid pruunid, kergelt välja kasvanud juuksed, mis olid mõnusalt sasitud. Ta oli üsna pikk, minust igatahes pikem. Tema silmi ma ei oskagi kirjeldada, sest need olid nii ilusad, et kui ma talle otsa vaatasin, uppusin ma nendesse ära. Võib vabalt öelda, et ta oli minu jaoks kõige ilusam poiss, kellega ma kunagi suhelnud olin.
Jalutasime pikalt ringi ja lihtsalt ajasime juttu. Rääkisin talle ka Tauri loo ära. Ta oli nii mõistev ja lohutas mind. Ma ei tea miks, aga ta suutis mind pidevalt naerma ajada, isegi siis, kui ma ei tahtnud naeratada. Ta suutis mind veidi maa peale tuua ja ütles, et ma peaks ikka vahepeal koolis ka käima. Sain teada, et me käime samas koolis. See tuli mulle üsna suure üllatusena, sest ma polnudki teda kooli peal märganud. Kui me hüvasti jätsime, siis ma ei julgenud teda suudelda, kuigi oleksin tahtnud, ta mõjus mulle liiga tugevalt ja ma ei tahtnud, et temast saaks jälle üks neist mööduvatest nähtustest, kes silmapiirilt kohe ära kaovad.
Järgmisel päeval vedasingi ennast hommikul kooli. Kohtasin Alarit ka kooli peal, aga tundus, et ta nagu väldiks mind. Ma ei saanud aru, miks. Ta lihtsalt ei vaatanud mulle otsa, tsau'st rääkimata. Kas asi oli tõesti selles, et ma olin temast paar aastat noorem ja ta häbenes minuga suhtlemist? Kui me õhtul jälle kokku saime, ei julgenud ma temalt midagi küsida ka selle kohta. Ta tegi mind nii arglikuks. Enamasti olin ma just selline inimene, kes ütleb asjad otse välja. Samas, kui me kahekesi jalutasime, käitus ta jälle täiesti normaalselt, nii et ma ei osanud sellest vältimisest midagi arvata. Otsustasin, et kunagi küsin seda temalt endalt, kui me juba lähedasemaks oleme saanud.
Järgnev nädal mööduski koolis käies, kodus õppides ning Alariga jalutades ja temaga telefonis rääkides. Otsustasin, et põhikooli võiks ikka sellel aastal ära lõpetada ja selleks oli mul vaja palju õppida ja töid järele vastata. Õnneks olid õpetajad üsna mõistvad, sest nad olid kuulnud juba kuskilt minu kaotusest. Nad lasid kõik tööd mul järgi teha. Mul vedas... see kõlab nii imelikult, sest mulle tundub, et viimasel ajal on mul elus kõik just allamäge läinud, välja arvatud Alari. Tema tõi mu ellu päikese.
