Ühel päeval peale kooli läksin jälle Taurit külastama. Kõndisin juba sisseharjunud teed pidi tema palati juurde. Kui sisse läksin, märkasin, et tema voodi oli tühi. Üks õde oli seal ja tegi parasjagu voodit korda. Küsisin temalt, et kus Tauri on ning ta vastas: "Kas Teile polegi veel öeldud?" "Öeldud mida?" küsisin talt jahmudes. "Kahjuks Tauri Parker lahkus meie juurest täna öösel... Minu sügav kaastunne..." Ma ei suutnud ega tahtnudki seda uskuda. Tundsin, et üht üksikut pisarat mööda põske alla voolamas. Ma põhimõtteliselt jooksin haiglast välja. Läksin teadmata suunas ja tahtsin ainult üksi olla, mind ei huvitanud mitte miski. Jooksin mitme punase tule alt läbi, mille peale autojuhid väga pahased olid ja signaali andsid. Lõpuks jõudsin mingisse tupikusse. Läksin sinna lõppu ja vajusin seina vastu. Nuuksusin seal vaikselt. Mõni peatänaval mööduv inimene küll vaatas mind natuke imelikult, aga ma ei hoolinud sellest... Ma hoolisin ju Taurist. Miks just tema pidi surema?! Tundsin, nagu kogu mu maailm oleks kokku varisenud.
Mitme tunni pärast kõndisin edasi. Seekord võtsin sihi ühe suure silla poole. Kui kohale jõudsin, astusin reelingu peale. Seisin seal üsna pikka aega. Kõigest mõni üksik inimene möödus minust, kuna oli juba päris hilja, kuid ka need ei hoolinud, mida ma teen. Olin juba valmis hüppama, kui mulle tuli sõnum: "Kus sa oled??" See oli vennalt. Sel hetkel ma mõistsin, et ma ei tohi talle nii teha, ma ei tohi alla vanduda. Ma pole allaandja... Ma POLE allaandja.
Kõndisin vaikselt Markuse juurde. Koputasin ta korteriuksele. Ta tuli ning avas ukse. "Siin sa oledki! Martin helistas mulle ja ütles, et sa polnud tema poole läinud. Ta oli sind proovinud mitmeid kordi kätte ka saada, aga see ei õnnestunud. Mis sul juhtus? Sa oled nutnud." "Taurit pole enam..." poetasin vaikselt suunurgast ja puhkesin uuesti nutma. Venna võttis mult ümbert kinni ja viis mu tuppa. Ta pani mind diivani peale istuma ning läks teed tegema. Minuti pärast oli ta tagasi. Ta võttis mind lihtsalt oma kaissu, kuid sellest piisas. Mõne aja pärast käis ta veel korraks köögis ning tuli tagasi kahe aurava tassiga. Tundsin, et ei suuda midagi teha. Võtsin paar lonksu teed. Varsti ma uinusin.
Ärgates ma lootsin, et see kõik on uni. Mõtlesin natuke ja kahjuks mõistsin, et see on ikka päris. Läksin vaikselt uksest välja. Ma otsustasin liikuda linnast eemale. Jõudsin lõpuks mingi metsa juurde. Märkasin ühte jalgrada ja kõndisin seda mööda edasi. Tundsin, kuidas pisarad lihtsalt voolasid mööda mu põski alla. Silmasin mingit suuremat kivi ning seadsin sammud sinnapoole. Istusin selle peale, peitsin oma näo käte vahele ja lihtsalt nutsin. Mu sees oli nii palju emotsioone, mis kõik üle keesid. Lõpuks ma karjusin kogu kõrist üle kogu metsa. See aitas. Natukene, kuid siiski mitte piisavalt.
