Kõndisin nüüd juba mööda maanteed. Ikka veel linnast välja. Pisarad voolasid... Nutt ei tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpuks, kui märkasin, et väljas on juba üsna pime, hakkasin tagasi kodu poole kõndima. Ma ei kujutanud ettegi, kui palju ma maha kõndinud olin. Otsustasin, et hääletan tagasi linna. Ma ei kartnud sel hetkel mitte midagi. Mul vedas ning ma sain mingi normaalse auto peale, mida juhtis naine, kes õnneks eriti juttu ei üritanud rääkida. Mingis muus olukorras oleks see võib-olla imelik olnud, aga siis ei olnud mul tõesti mitte mingisugust jututuju.
Sain kesklinnas maha. Sealt ei olnud enam eriti pikk maa tagasi Martini juurde. Poiss õnneks ei esitanud mulle mingeid liigseid küsimusi, ta lihtsalt istus diivanile, minu kõrvale ning võttis mu kaissu. Seda mul kõige rohkem vaja oligi. Uinusin üsna peagi tema käte vahel.
Hommikul ärkasin mõnusa lõhna peale. Martin oli pannkooke teinud. Kõndisin loiul sammul laua äärde. Masendus oli ikka suur. Ma ei suutnud kooli ka minna. Aga sellel eriti vahet polnud. Puudumistõendeid olin ma alati ise endale kirjutanud. Sõin kaks pannkooki ning läksin siis voodisse. Nutsin natuke ja uinusin siis jälle. Kui ma ärkasin, oli kell juba 6 õhtul. Käisin külmiku kallal. Kuna seal eriti midagi polnud, otsustasin poes käia. Mul oli natuke raha kõrvale pandud. Ma sain õnneks mingit toetust, mis oli mulle suureks abiks.
Poes kohtusin oma klassiõe Kristeliga. Ta oli selline, kes alati teiste asjades nuhkis ning need siis pärast edasi rääkis. Üritasin teda algul ignoreerida, aga ta jõudis mind juba märgata ja seadis sammud minu poole. "Miks sa täna koolis polnud?" küsis ta ülbel, kuid kohati ka lahkel häälel. "Mm... pea valutas suht. Veits haige olen vist." "Miks sa siis väljas oled? Sa peaksid kodus puhkama ju," kõlas kohe jälle ta suust. "Noo söök sai otsa, pidin poodi tulema, aga ma liigungi nüüd siis edasi, tsau!" vuristasin talle ning kõndisin eemale enne, kui ta midagi öelda jõudis. Kuulsin veel, kuidas ta mulle vaikselt "Tsau jahh..." pobises, kuid ma ei teinud sellest välja. Ostsin endale paar suurt šokolaaditahvlit, veidi võileivamaterjali ja veel magusat. Räägitakse, et magus aitab ju masendusest või kurvast meelest üle saada.
Selleks ajaks, kui Martin ka koju jõudis, olid mul enamus magusat ära söödud. Pakkusin tallegi natuke, aga ta ei ilmutanud selle vastu eriti suurt huvi. Ta lasi mul rahulikult olla. Ma olin selle üle väga tänulik, sest ma vajasingi just aega ning võib-olla paari šokolaaditahvlit.
