Ma ehmusin täiega ära, kui ma sisse astudes nägin, et kõik toad olid asju laiali pillutud. Järsku avanes meie selja taga uks ja venna astus sisse. Ta ütles: "Isa sai kuidagi teada, et sa siin oled. Me peame juba täna õhtul lahkuma. Ma õnneks sain kõik asjad kiiresti korda ajada. Nii et paki oma asjad ja läheme siit nii kiiresti, kui võimalik minema." Ma olin kohkunud ja läksin näost täiesti valgeks. Ma ei oodanudki, et ma juba nüüd pean Danist lahku minema. Mul oli täpselt selline tunne, nagu oleks kogu mu maailm korraga kokku varisenud. Markus äratas mind mu mõtetest üles: "Tee ruttu, muidu me ei jõuagi valmis!" Läksin lonkides trepist üles. Kõndisin oma kapi juurde ja hakkasin oma riideid spordikotti laduma. Varsti jõudsin sellega ühele poole. Läksin veel vannitoast asju võtma. Kui ma tagasi tulin, siis nägin, et keegi istus mu voodi ääre peal. See oli muidugi Dan. Tal olid ülikurvad silmad peas. Istusin ta kõrvale ja ütlesin: "Me võime ju ikka ühendust pidada. Me elame ju siiski 21. sajandil,"üritasin ma natuke tuju tõsta. Suudlesin siis temaga veel arvatavasti viimast korda. See oli mu elu parim suudlus ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. See oli igatpidi ideaalne. Kuid siis pidime me lahku minema. Vaatasin veel kurvalt talle autoaknast järele.
Autosõidust ma ei mäleta eriti midagi. Mäletan ainult veel seda, et ma nutsin ja uinusin vist siis arvatavasti magama. Kui me oma uude koju jõudsime, vajus mul suu lahti. "What a f***k? Kuidas me sellist luksust endale lubada saame?" küsisin ma vennalt. "Noh, eks mu tutvused kuluvad ära. See on ühe mu ülirikka sõbra maja. Nad läksid umbes 3-ks kuuks Miamisse puhkama ja kuna ta teadis, et mul oleks elukohta vaja, siis ta rääkis oma vanematega ja nad olid nõus ja arvasid, et parem olekski, kui keegi majal silma peal hoiab. Süüa ja sellist asja peame ikka ise muretsema, aga kõige muuga on siis korras," vastas Markus mulle. Ma olin majast ikka sitaks vaimustuses. See oli nagu mu unistste kodu. Jooksin kiiresti sisse venna antud võtmega , et näha kas maja on ikka seestpoolt sama ilus, kui väljast. See oli, ja ilusamgi veel, kui ma oodata oskasin. maja keskel oli suur trepp, mis viis teisele korrusele. Maja jaotus nagu kaheks, oli parem pool, kuhu jäid köök, söögituba ja muud sellised toad. Vasakule poole jäid elutuba, mängude tuba, kus oli piljardilaud, mänguautomaadid ja muu selline. See oli kõik super! Ma olin nagu seitsmendas taevas. Jooksin rutakalt teisele korrusele, et näha millised magamistoad on.Avasin ukse ja vajusin unustustesse, see magamistuba oli nagu mingitel kuningatel või nii. Ma ei suutnud uskuda, et järgmised kolm kuud magan ma selles toas. Viskasin voodisse pikali, see oli niii pehme. Toas oli veel kaks ust, üks oli rõduuks ja teine oli arvatavasti vannitoa uks. Vaatasin korraks vannituppa. See oli hiiglaslik. Seal olid mullivann, dušikabiin, kraanikauss ja sealt viis veel üks uks edasi wc-sse. Otsustasin minna mullivanni lõõgastuma. Hõikasin vennale trepi pealt: "Ma lähen oma mullivanni." See ütlesin ma õrritades, sest ma arvasin, et tal ei ole mullvanni, aga nagu hiljem välja tuli, siis siiski oli. "Mine-mine, ma vaatan meile niikaua midagi süüa," oli venna vastuseks. Riietusin lahti ja ronisingi siis oma mullivanni. Nii hea oli lõpuks lõõgastuda. Mõtlesin korraks Dan'i peale, aga ajasin kurvad mõtted kiiresti peast minema ja otsustasin oma luksust nautida. Kui ma lõpuks vannist välja tulin, siis oli Markus meile õhtusöögi valmis teinud. Kusjuures ma ei teadnudki, et ta süüa oskab teha. Igatahes oli ta meile makarone juustuga teinud ja kõrvale viinereid praadinud. Makaroni olid veits kõrbema läinud, aga polnudki muidu väga hullu.
