Me astume Michaeli koju. Ma pole seal majas nii kaua olnud. Mul tulevad meelde kõik tembud mida mina, Artur ja Michael siin majas korda saatsime. Kõik need filmiõhtud ja päevas kus me terve päeva Michaeli "man cave'is" veetsime videomänge mängides. Need olid head ajad. Ei mingeid muresid.
Michael astub oma "man cave'i" ning ma järgnen talle.
"Kus su vanemad on?" küsin ma. Olen harjunud, et nad enam-vähem alati kodus olid, kuid ma olen siin olnud ju ainult suviti.
"Tööl," ütleb Michael lihtsalt, ise oma telekat sisse lülitades. "Nii paljugi on muutunud sel ajal kui sind siin ei olnud."
Ta seab ennast mugavalt diivanile istuma. Ma seisan seal vaikselt paar minutit ja vaatasin teda. Ta ignoreerib mind täielikult. Lõpuks saab mul küllalt ning ma võtan telekapuldi ja panen teleka kinni.
"Heei!"karjub ta.
"Michael, asi on tõsine!"
"Issand jumal!"
Ma tunnen kuidas paanika minus tõuseb. Mu süda klopib ja raske on hingata. Ma istun diivanile kus Mike juba lösutab.
Ma ei oska kusagilt alustada. Mängin sõrmustega oma näppudel.
Mulle tükivad pisarad silma. Ma pole seda tervet lugu kellegile peale mu psühholoogi ja vanemate rääkinud.
"Michael..." alustan ma vaikselt. "Asi on selles, et... Miks me ei tulnud eelmine aasta siia..." ma köhatan hääle puhtaks.
"Noh? Mul pole terve päev aega!" ütleb Michael.
Ma ei pane ta nähvamist tähele ja jätkan: "Me kolisime Tartusse. Ühte teise Eesti linna. Ja me kohtusime seal ühe grupiga. Me olime seal grupis... See tegeles varastamisega..."
"Mida?!" Hüüab Michael. "Te varastasite?!"
"Jah... Noh, mitte nii palju kui nemad. Aga ikkagi."
Ma pean pausi.
"Nad tapsid ühe inimese," ma nutan juba lahinal. Ma lasen selle kõik välja. Ma pole seda teinud. Olen selle kõik enda sees hoidnud.
"Issand jumal!" hüüab Michael ja hõõrub oma nägu.
Michael on mu nutmisest ehmunud. "Hei, ära nüüd nuta. Ma annan sulle andeks. Ma olen jobu, et ma üldse teie peale pahane oli..."
"Ei.." ma tõmban hinge. "Noh, me ei suutnud nii olla. Nad tapsid inimese."
Ma rääkisin talle kõike.
Me olime neile öelnud, et me enam ei jätka. Me tahtsime ära tulla. Lollid olime, et aru ei saanud, et see ei ole lihtsalt võimalik.
Muidugi olid kõik närvis. Hoolimata meie korduvast ütlemisest, et me neid üles ei anna ja lihtsalt oma eludega edasi läheme, tõmbas Robert välja püssi. Ta sihtis mind.
Tõstsime Arturiga käed pea kohale. Teised noored ruumis olid tõmbunud Roberti selja taha. Paljud neist olid kohkunud ilmetega, mõned ükskõiksete nägudega. Tundus nagu mu parim sõber- sinisejuukseline Olga hakkaks kohe nutma. Me kõik teadsime, et eluga me siit ei pääse. Roberti käsi värises, kuid ta nägu oli kindel.
"Ma pean... Mulle on antud käsk kõik grupist lahkuda tahtvad inimesed kõrvaldada," rääkis ta vaikse häälega. "Keegi ei tohi lahkuda."
"Robert, sa ei pea seda tegema! Ma- me teeme ükskõik mida! Me ei räägi kellelegi? Hull oled või? Kellele meil rääkida oleks?!" proovis Artur meid välja rääkida.
Robert ei vastanud. Keegi ei öelnud midagi.
Püss oli suunatud mulle.
Klõks.
Mingi jõud paiskas mu külili.
Ja siis kõrvalukustav pauk.
Paar tundmatut karjet.
Ja siis minu oma kui ma aru sain mis juhtus. Ma olin põrandal kuhu mu vend oli mind lükanud. Ta lamas põrandal, vereplekk suurenemas ta pluusil, võtnud kuuli mis oli mõeldud mulle.
Ma sattusin hüsteeriasse. Ma nutsin- jubedalt. Roomasin ta poole. Ta oli veel elus.
Ja siis käis järgmine pauk ning suur valu kõhus. Väljakannatamatu.
Ning siis oli lihtsalt pimedus.
.
Nad olid meid lihtsalt sinna vanasse majja jätnud. Arturi surnukeha ja mina, vaevu elus, verest tühjaks jooksmas.
Kuid keegi oli kutsunud kiirabi. Ilmselt keegi grupist. Aga mind ei huvita kes. Ega ma neid tänama ei hakka, et nad mu ellu jätsid.
"Robertil oli püstol käes. Ja ta ütles meile, et nende boss tahtis meie surma. Ta hakkaski mind laskma, aga..." ma ei suuda talle öelda. Aga ma pean. "Artur tõukas mind ja tema sai lasu."
Ma nutan juba kõvasti. "Ta on surnud. Ja see on kõik minu süü!"
Ma panen oma käed näo ette ja seetõttu ei näe ma Michaeli reaktsiooni.
"Ta suri kohapeal. Ma sain ka kuuli. Aga ma jäin ellu." Ma sain kuuli kõhtu. Mu seisund oli kriitiline, aga ma tulin sellest välja. Kahjuks.
Tõmban sõrmedega läbi juuste ja sikutan neid.
"Mina võtsin ta kaasa gruppi. Kui ma poleks nendega üldse kohtunud oleks ta elus."
Siis tunnen ma käsi enda ümber. Michael kallistab mind. Kõvasti. Tundub nagu ta pigem hoiab minust kinni, et mitte ise kokku kukkuda.
"See pole sinu süü, T," nuuksub ta. Ma kuulen ,et ta nutab ka.
"Ma ei suuda seda uskuda. Kuidas nii?"ütleb Michael. "Miks just tema?"
Ma pole kellegagi nii avatud olnud. Ma ei ole kellegi ees niimoodi nutnud. Nüüd lasen kõik välja.
Nii me istume seal koos üksteist kallistades. Ma ei teagi kui kaua aga see tundus kaua.
"Kuhu ta maetud on?" küsib Michael õrnalt.
"Eesti surnuaeda. Tartusse. Kuhu siis veel?"
"Ma tahan ta hauale minna."
"Ma luban, et kui koolivaheaaeg tuleb, siis lähme," vastan ma.
"Okei," ütleb Michael vaikselt.
"Kas see ongi põhjus miks sa siia tulid?" küsib ta natukese aja pärast pisaraid pühkides.
"Jah," vastan ma. "Eesti on liiga väike. Kõik teadsid minu nime ja tema nime. Ja mul oli liiga valus kui keegi mind ära tundis. Ja... Ma ei suutnud vaadata ema ja isa süüdistavaid nägusi. Nad teavad, et see on minu süü. Ilmselt sellepärast nad mul siia tulla lasidki. Nad ei tahtnud enam mind näha. Seda inimest kelle pärast nende poeg..."
"Shh... Ära räägi nii. See ei olnud sinu süü. Su vanemad tahavad sulle head, sind säästa sellest. Sellepärast nad saatsidki su siia,"ütleb Michael. "Pealegi, Artur oli suur inimene. Tema otsustas selles grupis olla. Sina sundinud teda teiega kaasas olema."
Ma lihtsalt vaigin. Mina neid asju nii ei näe.
_______________
Niiet, jah... Tuule vend tapeti nende oma sõprade poolt. :(
Aga kes neile kiirabi kutsus?
🖐
