Michaeliga ei suuda ma praegu rääkima minna. Ma ei suuda talle praegu otsa vaadata.
Homme lähen uude kooli. Ma pole siin enne koolis käinud. Austraalias olen olnud vaid suviti.
Ma ilmselt näen Michaeli seal.
.
.
.
Venitan meelega kaua, et temaga maja ees mitte kokku põrgata. Jään seetõttu bussist maha.
Astun mööda teed, autod minust mööda vuramas. Kool ei ole kodust väga kaugel.
Mul on raskusi oma klassi ülesleidmisega. Austraalia koolis on kõik nii teistsugune kui Eestis. Vaatan lehelt klassiinumbrit ja siis vaatan ringi. See on lihtsalt võimatu. Siin pole mingit loogikat.
"Oled eksinud?"
Ma kuulen oma selja tagant tugeva Austraalia aktsendiga häält. Ma pööran ümber ja näen, et see hääl kuulub mustade juustega poisile. Ta on üleni musta riietatud kui välja arvata punase-ruudulist flanell särki ümber tema piha rippumas.
Ma ei ole kunagi olnud eriti sõbralik inimene ja pärast Arturi surma suurenes see veelgi, kuid ma olen tõesti hilinemas ja mul pole lootustki oma klassi omal käel üles leida.
Niisiis vastan ma sellele poisile: "Um... Jah."
"Okei, kas ma võin vaadata?" poiss osutab paberile mu käes. Sellel on kirjas mu tunniplaan. Ma ulatan selle talle.
"Okei..." ümiseb ta. "Hmm. Me oleme samas tunnis. Tule, ma näitan."
Ta naeratab mulle ja hakkab ees minema. Mul ei jää üle muud võimalust kui talle järgneda.
"Mu nimi on Calum, muidu." ütleb ta kui me klassi poole astume.
"Ma olen Tuule," vastan ma.
"Imelik nimi,"ütleb Calum mõtlikult, nagu iseendale.
"Muidugi mitte halvas mõttes!" ütleb ta kiirustades kui ta aru sai mida ta ütelnud oli. "Head mõttes imelik. Sa pole visit Austraaliast ega ju? Ma mõtlen us aktsendi ja nime pärast."
Kuigi mulle ei meeldiks väga endast rääkida ei taha ma ebaviisakas olla. "Jah, ma olen Eestist."
"Eestist? Kui see veel on?" Küsib Calum imestunult.
"Euroopas. Venemaa kõrval."
"Pole kuulnud, aga ma vaatan üle."
Me jõuame klassi juurde.
"Tule ma tutvustan sind oma sõpradele," ütleb Calum kui me klassi sisse astume. Õpetajat ei ole veel siin.
Klass on täis jutustavaid minuvanuselisi noori. Keegi ei pane meie tulekut tähele.
Calum juhatab mind kõige tagumiste laudade juurde. Seal istuvad kaks poissi. Üks nendest on blondide juustega huulerõngaga ja teine poiss on lilladejuustega. Oi küll ma mäletan kui ta esimest korda oma juukseid värvis. Nad mõlemad on üleni musta riietatud.
Ma tean neid. Ja ühte neist olen proovinud terve hommiku vältida.
Luke Hemmings ja Michael Clifford.
____________
Tere jälle :P
Lugu hakkab pihta. Lõpuks :D
Kuna see oli nii väike peatükk, siis ilmselt lisan veel siia ühe tänase päeva jooksul! :)
🖐
