"Tuule! Nii tore on sind näha!" hüüab mu tädi kui ma lennujaama ustest välja astun.
Tal on õlgadeni tumepruunid juuksed ja sinised silmad, sama värvi mis mu isalgi. Ka mu isa ja tädi on kaksikud. Mitte identsed, kuid neil esineb sarnasusi.
Mu tädi elab Austraalias kus ta töötab metõena. Ta kolis siia enne minu ja Arturi sündi. Me käisime suviti alati tädi juures, sest meie vanemad peavad suvel tööl olema. Me käisime kuni eelmise aasta suveni.
Grupp iseenesest oli äge. See koosnes muidu poistest ja nende tüdruksõpradest. Seal oli neli poissi ja kolm tüdrukut pluss mina ja Artur. Tüdrukud olid väga toredad, kuid vahest tõelised mõrrad. Ma sain enamasti nendega hästi läbi. Kõige vanem tüdrukutest oli Kirke. Tal olid pruunid juuksed ja ninarõngas. Tal oli ka õlale tätoveeritud roos. Ta oli äge, kuid vahest liiga käsutav. Ta oli hea käsivõitluses, kuid püstoliga lastes olin isegi mina algajana temast parem.
Oksana oli vene päriltoluga. Tal olid türkiissinised juuksed ja ta kandis palju meiki. Tal oli tuntav vene aktsent, aga ta oli väga heasüdamlik. Ma sain just temaga grupis kõige paremini läbi. Ilmselt sellepärast, et me olime iseloomult suhteliselt erinevad- ta oli väga hooliv ja ei ropendanud ning oli teistega sõbralik. Kuigi ta oli pehmeke ei tähendanud, et ta relvi käitleda ei osanud. Talle meeldisd pommid. Meil ei olnud suuri pomme- ainult väikesed suitsupommid hädajuhtudeks, kuid talle meeldis nokitseda väikeste asjade kallal ja ta oli väga tark.
Kõige noorem grupist oli Teele. Tal olid heleblondid juuksed ja helerohelised silmad. Ta nägi armas välja, aga ta oli tõeline bitch. Ma ei saanud Teelega üldse läbi. Võib-olla sellepärast, et me olime temaga- niipalju kui see mind jälestab- liiga sarnased. Talle meeldisid noad. Tal oli väga täpne silm.
Poistest oli kõige vanem Robert. Tal olid pruunid juuksed ja helehallid silmad. Tal oli palju huuleneete ja mõned kulmuneedid. Robert oli grupi juht. Kõik allusid talle küsimusteta. Kui aga midagi tõsist polnud oli ta väga chill tüüp. Tema tüdruksõber oli Teele, kelle poissõbra grupi liider olek õelust juurde andis.
Joosep oli Roberti parem käsi. Tal olid blondid juuksed- valged tegelikult- ja tal olid kõrva- ja huuleneedid. Alguses lõi ta mulle külge, kuid paarist suudlusest see kaugemale ei läinud, sest ta polnud "kohtingu tüüp". Ta oli tüdrukutega mängija ja seetõttu ei lasknudki ma sellel kaugemale minna.
Karl oli kuumavereline poiss. Ta käis poksitrennis- päris trennis- ja ta ütles kõik otse välja mis pähe tuli. Oma suure suu tõttu sattus ta paljudesse kaklusesse ja tülidesse nii grupis kui ka väljaspool seda. Tal olid helepruunid juuksed ja tormisinised silmad. Tema mässumeelsust tasakaalustas tema tüdruksõber Oksana, kes- nagu ma juba enne ütlesin- oli väga heasüdamlik.
Markus oli vaikne tüüp, kuid temaga ei tasunud jamada. Tõeline tapamasin. Tal olid mustad juuksed ja meresinised silmad. Talle meeldis kanda musti nahkjakke ja ta hoidis nuga alati taskus. Tema tüdruksõber oli Kirke.
Ma kõlan nagu nad oleksid olnud igapäeva mõrvarid, kuid tegelikult olid nad tavalised teismelised. Nad lihtsalt röövisid poode, käisid relvadega hästi läbi ja oskasid poksida ja võidelda käsitsi. Ilmselt põhjus miks ma neid niimoodi kirjeldasin ongi see, et nüüd ma neid kõiki tapjatena näen.
.
.
.
Ma sattusin neid nägema siis kui ma esimese päeva õhtul Emajõe äärde jalutama läksin. Õhtud olid juba päris valged kuigi kell oli juba üksteist.
Ma nägin neid pingil õlut joomas. Kogu kamp. Neli poissi ja kolm tüdrukut. Alguses ma ei pannud neid tähele, kuid siis üks poistest hõikas mind.
"Hei, sina! Ma pole sind varem näinud!" See oli Robert. Siis ma muidugi ta nime ei teadnud. Nad naersid omavahel. Oli näha, et nad olid juba minu pudelit sisse joonud.
"Oled sa siin uus?" küsis neetidega poiss.
Olles tegelikult alati selline julge ja sarkastiline inimene vastasin ma: "Kui sa mind siin varem näinud pole, pean ma ju uus olema."
Kamp naeris ja poisid laksasid küsija selga nagu poistel ikka kombeks on. Neetidega poiss naeratas laialt ja ütles: "Sa meeldid mulle. Istu õige meie juurde.
Seda ma ka tegin. Nad pakkusid mulle õlut mida ma vastu ei võtnud, sest ma ei tahtnud purjus koju minna. Nad narritasid mind selle pärast, kuid olid siiski sõbralikud.
Esimest korda tundsin endale olevat sõpru leidnud. See oli jumala hea tunne.
Vale....
_______________
Tere!
Esiteks ma vabandan, et ma pole niiiii ammu kirjutanud. Mul oli see peatükk juba ammu olemas, kuid mu juhe jooksis kuidagi kokku ja ma arvasin, et see ei ole piisavalt hea.
Loodan, et Teile meeldib see raamat. (Kuigi see on alles kolmas peatükk) Mul on see lugu juba ette mõeldud, kuid ma olen selline inimene kes ei viitsi seda kõike kirja panna 😄. See on esimene lugu üldse mida ma internetti pannud olen. Igatahes, üritan ikka kirjutada.
Head vaheaega! (Kuigi see saab varsti läbi😒)
🖐
