Ash uurib mu nägu mis onväga awkward.
"Su põsel ja ninal hakkab olema hull sinikas ja su silm võib kinni paistetada. Me peame neile jääd peale panema. Aga näol sul mingit muud vigastust ei paista olevat. Ninaverejooks läheb varsti üle. Võta," ta ulatab mulle taskuräti. Ma surun selle vastu nina.
"Kas ta sulle kuhugi mujale veel viga tegi?" küsib ta.
"Ta lõi mind kõhtu," ma olen üllatunud oma kärisevast häälest. Ma köhatan ja siis oigan valus mis mu kõhtu tabab.
Ash tundub murelik olevat. Ma olen ka. Ma tõesti ei taha murtud roiet või midagi.
"Tõmba oma särk üles palun," ütleb Ash. Ma näen kuidas puna ta põskedele moodustub. Ja ka minu nägu kuumeneb pisut.
Ta ei puuduta mind ja on väga viisakas, kuid ma tunnen vastumeelsust seda teha. Mkm, liiga intiimne, liiga palju nahka. Mu kõht on asi mille pärast ma piinlikkust tunnen. Mu kõht on olnud paks ja suur. Siis tegin ma trenni ja sain selle paremaks. Aga see ei tähenda, et ma olen valmis seda võõrastele näitama.
(Kõik kõhud on ilusad! See on lihtsalt Tuule mõtlemine enda kohta. Mina ei ole mu tegelased!)
Ta ilmselt märkab mu kõhklust ja ütleb: "Ma tahan ainult head. Usalda mind."
Ma tõmban oma särgi sinnamaani kus rinnahoidja algab. Mu kõht on kohutav vaatepilt. Sellel on juba moodustumas punased vorbid. Seal on ka haav millest immitses verd.
Ash ohkab valjult. "Näeb kohutav välja, mis?"
Ma ei vasta. Ta puudutab aeglaselt ühte sinikat ja ma võpatan veidi. Nii valu kui ka sellepärast, et ta mu kõhtu katsub.
Ta katsub veel ja vaatab ribisid ka. "Tundub, et midagi pole murdunud. See on ime. Tomile meeldib roideid purustada. Sul on vist rauast luud."
"Kuidas sa seda kõike vaadata oskad?" küsin ma.
"Mu ema on arst. Olen igaks juhuks asju õppinud. Tundsin, et tuleks kasuks. Ja tuligi. Ma olen pidanud palju haavu üle vaatama ja ravima."
Olen jälle natuke aega vait. Mu pea käib ringi.
"Kas sa suudad püsti tõusta?"
Ma ei tea. Aga kuidagi pean ma koju saama.
Hakkan end püsti ajama. Kogu kere onvalus. Pisarad tükivad silma ja ma istun tagasi maha.
Hingan sügavalt ja proovin valu ignoreerida. Siis ulatab Ash mulle käe. Võtan selle vastu ja ta aitab mind tasakesi püsti võttes mul korraks ümbert kinni. Kuid ma ei suuda sellele tähelepanu pöörata. Kõik kohad valutavad.
Me kõnnime- ma lonkan- mu kapi juurde.
"Mis seal juhtus?" küsib Ash kui ma asju kapist võtan. "Sa olid hüsteerias ja nii... vihane."
"Ta tungis mulle kallale ja tahtis, et m-" hakkan ma rääkima, kuid Ash segab mulle vahele: "Ma tean seda. Ta ise ütles meile. Ma tulin sinna selleks, et te üksteist ära ei tapaks. Ja tundub, et ma tulin õigel ajal."
Siis mul tuleb meelde, et ta on Tomi grupist ja nüüd otsib võimalusi kuidas mu nõrku kohti teada saada. Küll ma olen loll olnud, et oma haavu näitasin.
"Miks sind üldse huvitab? Mhm? Miks sa Tomiga ei läinud? Miks sa siin minu juures tolgerdad?" nähvan ma.
Tundub, et mu öeldu on Ashi haavanud. Ja mul hakkab temast veidi kahju. Ma vihkan end sellepärast.
"Vaata, aitäh ja kõik aga ma saan ise hakkama," lausun ma.
"Kuidas sa koju lähed? Kas keegi tuleb sulle järgi või lähed jalgsi?" küsib ta korraga.
