106 aastat peale surma

1. peatükk

Sulgesin silmad ja püüdsin keskenduda.

Pimedus, pimedus, palun pimedus...

Vaikselt hakkaski hämarduma. Pilt mis mulle avaldus, läks ududemaks. Minu suule kerkis õrn naeratus. Nüüd pean ma suutma seda vaid hoida. Kuid järgmine, veidi raksem ülesanne, oli end piisavalt kokku tõmmata. Tuul kõigutas minu udulaadset olemust kord paremale, kord vasakule, kord rebis üles, siis jälle alla. Ja ma pole kindel, kas enda tundetuks muutmine üldse võimalik on. Minul pole see vähemalt veel õnnestunud. Niisiis proovisin ettevaatlikult tõmmata seda piisavalt kokku, et see ulatuks vaid nii kaugele, kui minu inimkeha pildi piirjooned lubavad. See oli keerulisem, kui püüdsin samal ajal säilitada pimedust. Kuigi enda kokkupressimine pole ka niisama just kergete killast.

Peale mitme minutilist aegluubis üritamist see mul tõesti õnnestus. Avasin suu ja tegin sügava hingetõmbe, nagu inimesed seda ikka teevad, enne kui oma mis tahes triki lõpule viivad.

Palun, et see töötab, palun...

Avasin silmad. Koheselt täitusin sügava rõõmuga.

"See töötas!" hüüdsin endalegi ootamatult. Vähemalt ei pea sa vaimuna muretsema, et keegi sind omaette rääkimisel veidraks peab. Paar inimest jalutas eemal tänaval, ent nemad ei teinud mind märkamagi.

Pilgutasin silmi. Ja tõesti; ma nägin ainult siis, kui minu silmad avatud olid. Mul oli õnnestunud kaotada nägemine kogu minu ulatuses, ning säilitada see vaid silmade juures. Ja olles tõmmanud oma udu piisavalt kokku, tundsin tuule puudutust vaid seal, kus oli minu nii-öelda nahk.

Ootamatult lõi vali kärgatus ning kogu minu vaateväli lõi valgeks. Vihmapiisk langes minu ette rõdu põrandale. Siis kuulsin juba järgmiseid piisku, ja järgmiseid, kuni viimaks oligi sadu käes. Piisad sadasid minust otse läbi, ärritades minu nägemisvõime kaotanud udu, ning hetkega lõid kõik mind ümbritsevad värvid minu jaoks jälle nähtavale. Oigasin pahaselt, ja minu olemus vajus taaskord laiali.

"Jälle ei läinud läbi?" Nägin oma ema piirjooni kõrval rõdul. Temale piisas vaid sellest, et õrn pilt olemas on. Mina olen aga selline, kes ei suuda leppida nii vähesega.

"Tegelikult... ma arvan, et püstitasin rekordi."

"Las ma oletan: siis tuli vihm ja ajas kõik laiali."

Noogutasin ja imiteerisin mossitamist. Kuigi ta nägi minu udust juba piisavalt hästi minu tõelist meeleolu. Ei, oota... See oligi minu tõeline meeleolu.

Hetkeks me mõlemad vaikisime. Toksisin sõrmedega vastu rõdu kõva põrandat, lugedes samal ajal, mitu korda minu sõrmed sellest läbi ei läinud. Püüdsin oma mõtteid eemale viia langevast vihmast. Mitmel korral oli sel õnnestunud mind päris vihale ajada. Hetkel üritasin aga teist moodust; ma ignoreerisin seda. Umbes nagu sa ignoreerid kedagi, kes sinuga rääkida püüab. Mul polnud mingit tahtmist lasta sel mind järjekordselt mõnitada. Jah; ma räägin vihmast nagu elusolendist. Aga mida siin oodata? Saja kuue viimase aasta jooksul on ema olnud ainus, kes minu lausetele vastab.

"Sa vihkad seda, jah?" Ema oli vahepeal tulnud minu kõrvale. Kuigi ta tahtis mulle parimat, ei saanud ta tagasi hoida seda õrna lõbustatust mida ta tundis, kui mind vihma käes nägi. Tema piirjoontelt oli naeratus läinud, kuid tema udus oli see selgelt märgata.  Aga ma ei süüdistanud teda.

Vaatasin, kuidas piisad minust sirgelt läbi langesid, kogu oma tahtejõuga üritades püüda minu tähelepanu. Kui palju kordi olin ma ka proovinud, ei ole ma saanud neid takistada mind läbimast.

"Ma lähen sisse," ütlesin viimaks, tõustes püsti ning astudes otse läbi seina. Viimasel ajal hajutasin oma inimpildi vaid harva. Kuigi niiviisi ringi käimine ei muutnud just palju, eelistasin ma seda enam kui lihtsalt tuhmi udukogu.