106 aastat peale surma

5. peatükk

Keskendusin kogu tahtejõuga, et oma udu võimalikult kokku pakkida. Just see tagab kõige kindlamini inimmaailmale nähtavaks muutumise. See on umbes nadu füüsika - gaasis liiguvad aineosakesed vabalt ringi, ning üldiselt gaase ei näe; kui aga osakesed on tihedamalt, on ka aine tahkem ja nähtavam.

Ma ei olnud just väga kaua endal puhata lasknud. Mõne tunni lebasin oma vana toa rõdul, vaadates tähtedest säravat taevast. Siis aga liikusin tuppa, et alustada jälle tööga. Ega siin majas ju vaimul paljut teha polegi. Kui midagi uut juba alustatud, võib sellele ka kohe rohkem tähelepanu pöörata.

"Destin!" kostus minu ema hääl kusagilt maja eesotsast. Ent hetke pärast oli ta juba minu ees. "Hoganitel on külaline."

Silmitsesin ema udu uurivalt. See väljendas õrna segadust, mis tema mõtetes valitses.

"Kes?" küsisin, hajutades tähelepanu oma 'treeningult'.

"Ma pole kindel. Aga igatahes pole ta siin sugulasi ega sõpru vaatamas."

Libsesin juba maast üles ning suunas, kust ema saabunud oli. Tema tuli minuga kaasa. Ja koos hõljusimegi läbi ülemise korruse, jõudes õue läbi välisukse kohal oleva seina.

Väljas nägin Allie't ja Antoni rääkimas ühe noorema, veidi üle õlgade langevate lainetavate heledate juustega naisterahvaga. Nende vestlus paistis elav. Allie noogutas vahepeal innukalt kaasa.

"Kes see on?" küsisin veelkord, kõhklevalt, langedes neile veidi lähemale. Midagi oli selles naises teistmoodi. Midagi kummalist, mida ma ei taibanud...

Kuni minu udu vastu veidrat magnetvälja moodi seina põrkus. Jäin hetkeks segadusse, enne kui ma taipasin. Piirangud. Need ümbritsesid seda naist. Ma küll ei tea, miks just teda, ent järelikult uskus ta ka vaimude olemasolusse.

Ema hõljus samuti aegalelt lähemale. Ta silmitses naist uskumatult, justkui oleks ta äsja midagi taibanud.

"Ta on sensitiiv," sõnas ema. "Nad kutsusid sensitiivi."

Ma ei öelnud midagi; lihtsalt seisin seal ning vaatasin tummalt pealt. Miks olin ma alati arvanud, et Hoganid midagi ette ei võta? Ent samas, sensitiiv võib ju ka vaid uurida. See ei tähenda ju midagi erilisemat. Kui ta just ei plaani mingit suitsutamisrituaali või muud taolist. Pean ütlema, et see viimane mõte tekitas minu udus õrna värelust.

Allie ja Anton juhatasid naise tuppa, kuhu ka meie järgnesime, kuigi veidi maad neist tagapool. Sensitiiv palus luba majas natuke üksinda ringi vaadata, mille peale need kaks elutuppa lahkusid, samas kui sensitiiv hetkeks koridori seisma jäi. Ta vaatas aeglaselt suures kahekorruselises eesruumis ringi, ning läks hetk, enne kui ta otsustas trepile astuda.

Naise kõnnak oli aeglane, ja kuigi ma olin tema taga, oli mul tunne, et ta vahepeal silmi lausa kinni hoidis. Kui ta aga viimaks üles jõudis, võttis ta suuna kohe keskmise koridori poole, kus asus siis ka minu vana ruum - ehk külalistetuba.

Ma polnud varem sensitiivi näinud. Neil mõnel korral aga, kui teiste vaimudega oleme kohtunud, oleme ka mõningaid teadmisi saanud. Nii palju kui ma aga sensitiividest kuulnud olen, pidavat nad tajuma meie kohalolu. Mõni pidavat isegi vaime nägema. See tekitas minus väikest uudishimu.

Järsult jäi naine keset koridori seisma. Seetõttu puutus minu udu jälle tema 'kaitsekupli' pihta. Hetk hiljem pööras ta end vaikselt ringi ja vaatas mulle otsa.

Ei, ta vaatas minust läbi. Millegipärast olin juba lootnud-

"Ma tean, et oled siin," lausus ta tavapäras häälel, nagu räägiks oma kaaslasega.

Seisin seal hetke tummalt, uurimas meie ümbrust. Ent me olime kahekesi. Ema oli jäänud veidi eemale. Tundub, et minu uudishimu oli tugevam.