106 aastat peale surma

11. peatükk

Kui ennast kõigest välja lülitada, võib aeg mööduda kiiremini kui arvatagi oskad. Eriti vaimude puhul. Me oleme nagu aega kinni jäänud hääled, mis võivad taasärata peale nädalate, kuude või isegi aastate möödumist. See tundub ju nii lihtne - liita oma pehme udu kõige materiaalse ümbritsevaga, lasta oma teadvusel vajuda lõppematuks unenäoks ning lihtsalt olla.

Ainult et see ei olnud lihtne.

See polnud lihtne, kui minu udu väreles lakkamatult hirmust. Ma lubasin endale, et ootan. Ootan, kuni tuleb ema ning üleb, et see kõik on möödas.

Aga ta ei tulnud.

Kusagilt eemalt, kõigest terakese suurusest august seinalaudade vahel kandus minuni päevavalgus, kuni see kustus öö saabudes, et peale koitu taas särama lüüa.

See oli juba kolmas päev.

Ma mõistsin eksortsismi tagajärgi, ma lihtsalt ei olnud nõus neid endale kinnitama. Kuid ma muutusin kannatamatuks. Ja vaatamata endale antud lubadusele, lõdvestasin oma udu katust hoidvate talade küljes, laskudes läbi lae ja läbi teise korruse põranda. Et leida end taas elutoast.

Ja piltlikult öeldes pidin ma äärepealt lämbuma. Kuigi kolm päeva oli möödas, ei lahtunud eksortsismi tulemus õhus nii kergelt kui salvde torkiv suits. Seekord aga ei olnud asi valu tekitavas õhus või ebameeldivas lõhnas. Ei. Seekord oli asi palju hullem.

See oli udu. Minu ema hõre, pragunenud ja väikeste helvestena õhus ringi lendlev udu.

Kauaks olin ma sellest nii hingetuks võetud, et suutsin vaevu mõeldagi, veel vähem end liigutada. Raskena vajusin ma toa põrandale, kus minu enda väike ning ühtäkki nii õrnana tunduv olemus kokku kägardus, püüdes taluda mind tabanud emotsioonilaineid.

"Ema?" küsisin, esimesel korral hääl minule endalegi vaevu kuuldav. Kui ma seda sõna kordasin, olin ka juba valjem, kuid minu hääle kõla polnud ühtlane - see värises ning selles oli kõrgemaid murdunud noote. Sellele vaatamata kordasin tema hüüdmist, lootuses saada vastust, ent teades, et seda ei tule. Tema aeglaselt lagunevad udu tükid segunesid minu enda omaga, näitamata välja mingitki märki elust, mis ühe vaimu südames võib olla.

"Ei, ma ütlesin talle et see töötas, aga ta ei uskunud." Hääl kandus minuni koridori poolt. Ja puupõrandal kõlavad sammud muutusid valjemaks, kuni Allie elutuppa astus. "Aga võib-olla see ongi parem. Tead ju küll kuidas ta tüdrukutele mõjus. Ning kui aus olla, siis tädi Margaret pole just parima iseloomuga tõesti."

Anton oli kohe Allie seljataga. Ning kui naine võttis diivanil istet, oli mees tema kõrval, asetades käed ümber Allie ning suudles teda, mitte just miilustavalt, kuid sügavat armastust nende mõlema silmades oli raske mitte märgata.

See on tavaliselt hetk, kus ma kas vaatlen inimesi lihtsa meenutuse tõttu, mis elus kõike head võib leiduda, või kui asi liiga privaatseks läks, siis lahkusin. Aga praegu ei pööranud ma vähimatki tähelepanu armastusele, mida nad üksteise suhtes tundsid. Ma ei pööranud üldse tähelepanu sellele, et nad on inimesed keda olen tundnud aastaid - olgugi, et nemad ei tea mind.

Minu olemuses paisus hoopiski miski muu. Ma tõusin põrandalt, minu udu moodustamas kogu, mis enam-vähem võrdus minu inimpildi suurusega. Kuid see oli vaid udukogum, mis jalge asemel põrandale laiali valgus. Ja ma vaatasin neid kahte inimest, teades üht fakti, mis jõudis minuni kui välk selgest taevast.

Nad olid teinud midagi andestamatut. Ja kuigi minus kasvav viha oli peamiselt põhjustatud oma ema kaotamisest, teadsin ma, et asi ei olnud ainult selles.

Nagu iidne kood salvstatud kuhugi sügavale minu olemuse südamesse, laskmata mul isegi kõhelda, teadsin, et minu raev oleks siin ka täiesti juhuslikult pealt nähtud ja minu jaoks võõra hinge hävitamise korral. Nad olid võtnud elu. Ja mitte lihtsalt maise elu, et katkestada hinge edasine arenemine. Vaid nad olid võtnud elu, et see hävitada. Ja see teadmine varjutas kõik, mida olin kunagi mõelnud nende inimeste headusest.