106 aastat peale surma

4. peatükk

Kui Avery pea ruumi tagaosa poole nõksatas, olin mina juba kogu oma udukogu mängu pannud, et teisele poole seina tõmbuda. Palju oli Allie mind näinud? Miks mul endal aimugi polnud, et nähtaval olen? Ma oleksin pidanud midagidki tajuma!

Tegelikult ma teadsin, et see viimane ei ole alati tõsi. Ma olen nüüd midagi deemoni lähedast. Ma ei saa enam kunagi kindel olla, mis juhtuda võib.

Virutasin rusikaga õhku oma ees, midagi otseselt sihtimata. Jalutasin edasi tagasi, enda peale vihane. See poleks pidanud juhtuma. See ei tohtinud juhtuda. Olin olnud liiga hooletu, sest siinsete inimeste kogemused pole kunagi just kõige suuremad olnud. Nad pole kunagi meid päriselt näinud. Kuid... võibolla Alliele vaid 'tundus', et ta nägi midagi?

Peatasin enda rahutult kõndimise ning läksin vastu seina. Ma ei julgenud uuesti läbi astuda, niisiis lasin vaid oma udul õrnalt tüdrukute toa nurgas kombata. See oli piisav, et neid näha ning selgelt kuulata.

"Mis juhtus?"

See oli minu ema, kes just sel hetkel välja ilmus, astudes minu kõrvale. Ka tema udu ulatus teisele poole seina, nii et tõenäoliselt sai ta toimunust päris hea pildi. Allie, silmad pärani, jõllitas seina mille ees olin seisnud. Juhtunust oli möödas vaid mõni lühike sekund, kuid Avery oli end juba voodist püsti ajanud, vaadates kordamööda nii oma ema, kui seina poole.

"Mis see oli?" küsis ta, segaduses. Kuid tema toonis oli ka õrnalt varjatud hirmu. Tõenäoliselt aimas ta ka ise.

Allie rebis pilgu seinalt, vaadates oma tütre poole. "Keegi seisis seal," sosistas ta. "Keegi poiss." Tema hääletämber tõusis kiirelt, näidates selgelt, kui väga see noort naist hirmutanud oli.

"Keegi poiss?" kordas minu ema. "Destin, mida sa-" Ema hääl ei olnud vihane; pigem oli ta ka ise ehmunud.

"Ma ei teinud... Ma ei tahtnud," katkestasin teda kiirustades. "Ma ei teadnud, et ma nähtaval olen."

Avery haaras voodi jalutsi juurest oma riided. "Oled sa kindel? Võibolla-" alustas ta, liikudes aeglaselt, selg ees, oma emale lähemale. Tema silmad liikusid ruumis ringi, ent ta ei näinud meid.

"Ta oli seal. Selgelt. Läbipaistev ja valge," sosistas Allie. "Tule, lähme siit minema," lisas ta veel madala tooniga, asetades käe oma tütre õlale, kes paistis ema otsusega vägagi nõus olevat. Nad pöördusid ukse poole ja väljusid. Kiirustades, nagu oleks neil hirm, et keegi neid jäitama asub.

Ma vaatasin, kuidas uks nende taga ise, õrnalt krigisedes, kinni vajus. Ellie ja Avery kiired sammud kõlasid juba kaugel, võibolla eesruumis.

"Ei," sosistasin, minu udu värelemas. "Selge, läbipaistav..." Pöördusin kannapealt ringi ning kõndisin sihitult tüdrukute tühjas tantsuruumis kaugemale. Keset tuba vajus minu udu kokku, ning minu inimpilti võis näha põrandal istumas, nägu peidetud kätesse. "See oleks võinud olla Avery," pobisesin hetke pärast. "Oleks ta mind näinud..." Aga ma ei lõpetanud.

Ema hõljus aeglaselt minu kõrvale. Tema udu puutus kokku minu omaga, ja see mõjus peaaegu nagu lohutavad patsutused seljale. "Võibolla..." alustas ta aeglaselt, mõtlikult. "Võibolla peaksid sa mõneks ajaks neist eemal seisma."

Tõstsin pea, vaadates ema poole, kelle udu selgelt muret väljendas. Ma aga ei pööranud tähelepanu minu enda omale, et teada, mida ema sealt välja võis lugeda.

"Ma tean, mida sa Avery vastu tunned," jätkas ta enne, kui protesteerima jõudsin hakata. "Lase neil rahuneda. Praegune juhtum kindlasti ehmatas neid. Kui see lähiajal peaks korduma, võivad nad soovida midagi ette võtta." Ta vaatas mind hetkeks, ohates siis viimaks. "Ma ei saa sind milleski keelata, muidugi, aga proovi sellele mõelda. Ma ei süüdista sind, et sa ei suuda end enam nii kergelt nähtamatuna hoida. Ka minul tuleb sellega mõnikord probleeme."