106 aastat peale surma

3. peatükk

Soe varahommikune päike soojendas minu udu, samas kui värske kastene õhk pehmelt paitas. Vaimuna ei tunne ma kunagi liiga suurt kuumust või külmust. Muidugi tajun erinevaid temperatuure, aga tõenäoliselt ei teeks ka kuumas laavas hõljumine mulle midagi erilist.

Mulle meeldis päikese käes olla. Eriti varajasel hommikutunnil. Ma vaid igatsen, kuidas see minu nahka puudutas. Nüüd aga soojendab see mind seest sama ühtlaselt kui väljast. Või kui täpsem olla, ei soojenda see mind üldse. See et ma soojust tunnen, ei tähenda et see minule pidama jääb.

See oli muidugi eelis, et vaimuna pääsesin ma kohtadesse, kuhu inimesena saada pole nii lihtne. Nagu näteks praegu, kui ma istusin meie maja katusel. Jäin vaatama linde, kes kõrgel taevas tiirlesid. Ka mina saaks nii kõrgele minna. Ainult et siiani kõik korrad kui ma seda proovinud olen, on tuul mind kaasa kiskunud. Olen tähele pannud, et õhu liikumise korral on kergem kurssi hoida, kui suudad end inimmaailmale piisavalt 'füüsilisse vormi' ajada. See näeb siis ette enda nähtavaks ja mitte nii asjadest-läbi-minevaks muutmist. Ning see pole just väga lihtne.

Juba ammu tekkis mulle üks väike idee. Ja minu mõtted olid ka praegu selle juures. Olen endaga palju vaidlusi läbi käinud, leidmaks, kas see oleks ikka mõistlik. Tõenäoliselt mitte. Ja mu emale see ei meeldiks. Ja kui see plaan nurjub, on kõik täiesti nässus.

Kuid teisest küljest, ma ei suutnud seda plaani maha matta. Kui ma vaid suudaks teha end piisavalt nähtavaks... Meis on midagi erilist - minus ja minu emas. Me pole nagu tavalised vaimud. Ja ma olen suutnud end nähtavaks teha, kuid see on alati juhtunud kogemata, ning see on alati liiga ootamatult ka kadunud. Aga kui ma harjutaksin piisavalt?

Ma vaid tahtsin, et Avery kas või ainult ühe korra oleks võimeline mind nägema. Päriselt mind nägema. Ja nii, et ta ei karda. Nii, et ta ei saa arugi, et vaim olen.

Teisel pool tänavat kõndis tee ääres kaks noort poissi. Nad vaatasid maja poole ja rääkisid omavahel, nagu räägiksid kellestki taga. Hõljusin igavlevalt veidi lähemale. Ning jah, nad rääkisid meie majast. Inimesed ümberringi on kuulnud, et siin kummitab. Nemad kaks aga naersid. Nad ei uskunud seda värki.

Mul tekkis väike mõte, ning ma ei kaalunud pikalt. Kui ma tahan, et Avery mind näeks, pean ma midagi selle nimel ka tegema. Harjutama, muidugi.

Vaatasin tagasi poiste poole. Kui ma sellega hakkama ei saa, ehmatan piltlikult öeldes nad surnuks. Ehk mitte otseses mõttes. Ja ma pole kunagi tahtnud kedagi hirmutada. Kuid mis siin ikka. Ma tahtsin soovitud tulemusi. Ja nad saavad sellest üle. Ma arvan. Või loodan.

Hõljusin poiste taha, ning tegin kindlaks, et minu inimpilt loomulik välja näeb ja ikka maa pinnal püsib. Ning siis tegin sügava hingetõmbe, mille järel kasutasin kogu oma tahtejõudu, et end nähtavale tuua.

Siin on aga üks väike probleem. Ma ei saa iialgi kindel olla, kuidas inimesed mind näevad. Mulle oli peegliks vaid nende enda reaktsioon.

"Mida sa teed?" Nägin ema mulle lähemale hõljumas, tema udu väljendamas end sama hästi kui kulmukortsutus.

"Ee, ma tahtsin lihtsalt proovida..." alustasin kõhklevalt, kuid ühe poisi õrn võpatus pani mind vaikima.

"Mis see oli?" küsis ta ringi vaadates, kulm kergitatud. Kui ta enda taha vaatas, hoidsin piltlikult öeldes hinge kinni. Aga ta vaatas minust otse läbi.

"Ma ei tea," vastas teine õlgu kehitades, nähtavalt palju vähem huvitatud.

"Kuulsid sina ka? Kõlas nagu sosin."

"Tuul võibolla. Tule nüüd, lähme edasi," ütles ta teisele tüdinenud häälega, hakates edasi jalutama.

Minu udu vajus raskena maapinnale lähemale. Sinna läks siis see katse. Nad kuulsid vaid sosinat!