106 aastat peale surma

2. peatükk

Kuulsin õrna ohet, ning juba hetk hiljem tundsin oma ema udu servi õrnalt vastu minu oma riivamas. Minu pilk oli suunatud alla minu ristatud jalgade ja nendele asetatud käte poole, kuid see ei tähendanud, nagu poleks ma sunnitud talle otsa vaatama. Ükskõik mis pidi ma oma udu keeran, näeb see ikka igas suunas.

"Oli see jälle kogemata?" küsis ta. Tema toon oli pehme, alati rahulik. Sa pidid minu ema lähemalt tundma, et seda tooni kuuldes teada, et ta sinuga riidleb. Kui seda nii saab nimetada.

Keskendusin erkpunase voodikatte ühele imetillukesele välja venitatud niidiaasale. See meenutas, et olin täpselt sama koha peal istunud ka eelmisel korral, kui sarnane olukord ette oli tulnud. Ja ka üle-eelmisel.

"Ma tean, et sa suudad end kontrollida. Pead vaid oma tegemistele rohkem tähelepanu pöörama." Ta astus aeglaselt lähemale, istudes voodi servale minu ette. Tema piirjooned olid minu omadest vaid vaevumärgatavalt hõredamad. Mulle on jäänud mulje, et ta pingutab minu juuresolekul selles osas enam kui tavaliselt. Eriti veel siis, kui meil taoline teema nagu praegu käsil on. Ta teab, et see on niiviisi minu jaoks mugavam.

"See ei olnud midagi erilist," pobisesin. "On läinud ka hullemini."

"Väiksed asjad viivadki suuremateni." Ta ohkas. "Ja see pole nii väike inimeste jaoks."

Äkiline jõnks jooksis läbi minu udu. Tõstsin pea, et ka oma silmadega emale otsa vaadata. "Ma ei saa aru, miks sa nii palju muretsed," ütlesin, minu toon ühtäkki valjem. "See oli kõigest väike kasti liigutamine. Ja see oli Margaret. Mar-ga-ret! Kes ikka hoolib, mida tema nägi?"

"Pea meeles miks me seda teeme," sõnas ta vaikselt. "Me peame arvestama ka teistega. Ja meie kohalolul pole vaja liigset tähelepanu."

Tema viimaste sõnadega liikusid minu huuled hääletult praktiliselt kooskõlas. Olen neid sõnu juba liiga palju kordi kuulnud. Pööritasin silmi. "Aga kes meiega arvestanud on? Kes meiega üldse kunagi arvestada saab? See kõlab nagu me elaksime vangis iseenda majas." Kuigi seekord läks kiiremini, jõuavad need jutuajamised viimaks alati siia punkti.

Ema vaikis hetkeks. "Olgu, ma tean, et see on sinu jaoks raskem," ütles ta lõpuks. "Aga püüa mõelda sellele, mis võib juhtuda. Kui nad otsustavad, et ei taha elada majas koos vaimudega."

"Keegi pole selle peale siin majas veel tulnudki," vaidlesin vastu. "Ja... me pole ju kunagi päriselt midagi nii hullu teinud." Hoganid on mõnikord kuulnud meie vestluseid kui vaikseid sosinaid. Nad on tundnud, et neid jälgitakse. On tundnud järske temperatuuri muutusi. Mõnel korral on nad pealt näinud, kuidas mingi ese seletamatul kombel iseenesest liigub. Ja vahel on nad isegi silmanurgast - või mitte nii-väga nurgast - näinud miskit majas ringi liikumas. See kõik on ju piisavalt süütu. On inimesi, kel on läinud halvemini.

"Sa ei saa kindel olla, kui hull teatud nähtus nende silmis paistab." Ta vaikis hetkeks, tema pildi silmad vaatamas otse minu omadesse. "Alati on parem olla ettevaatlik."

Viskasin end voodil pikali ja vahtisin lakke.

"Kuid jah, ma pean ütlema, et maja on palju rahulikum, kui Margaret siin pole." Ta naeratas, püüdes minu tuju tõsta. Tal oli ka õigus, tegelikult. Margaret ei kasutanud kunagi vaiksemat tooni - ükskõik, mis teema või olukord siis ka oli. Ja kui ta oli kellegi juba närvi ajanud, oli õhk emotsioonidest veel tükk aega raske. Ning närvis oli keegi tema juuresolekul alati, kuigi seda ei näidatud üksteisele välja. Tavaliselt olid need Sally või Avery, keda ta ikka ja jälle peaaegu nagu teenindajaid kohtles, või kui ta teiste inimeste väärtuste kohta hoolivust ei näidanud, või lihtsalt inimeste üle naeris.

Ma ei öelnud midagi; lihtsalt vahtisin edasi lae poole. Viimaks tõusis ema püsti. "Ma vaid loodan, et mõtled selle üle," kostis ta seejärel, hajutades oma piirjooned udus laiali, triivides seejärel läbi kappidega kaetud seina.