Murtud.

Murtud 2

"Sõidan teadmata suunas seltsiliseks taevalaotus"
See oleks parim lause millega kirjeldada mu praegust olukorda. Istun bussis mis sõidab kuhugi. Kohta kus ma kunagi käinud ei ole. Ma ei tea kuhu ma sõidan. Teadsin lihtsalt et tahan sealt ära saada. Toetasin pea aknale ja vaatasin välja. Hakkasin mõtlema.
••••••
Buss peatus. Astusin välja ja panin oma spordi koti paremini üle õla. Vaatasin ringi. Sain teada et linna nimi oli Hope (eesti keelses tõlkes: Lootus) läksin bussijaama kohvikusse ja ostsin seal endale kohvi ja hot dogi. Kui olin nendega lõpetanud suundusin linna jalutama. Huvitav. See linn polnud just kõige suurem. Ja tundus nagu kõik tunneksid üksteist. Istusin maha pargi pingile. Jäin seal ümbrust vaatama. Kuni keegi mulle noa kõrile pani. "Kott siia ja sa ei saa haiget" ütles kellegi hääl.
"Oi meil on perses" OLE VAIT JESSICA!!! (Kõigile teadmiseks siis Jessica on mu sõber. Ei ta ei ole inimene. Ta on hing. Inimene kes kunagi elas)
"Jäta neiu rahule" kuulsin uut häält. Mõlemad hääled kuulusid meestele. Mees mu selja taga võttis noa ära. Vaatasin korraks selja taha. Ja nägin kuidas see teine mees pätti peksma hakkas. Vaatasin teda "aitäh" sosistasin.
Ta vaatas mind veel ja naeratas.
"Kaua sa veel vahid? Jookse!"
Võtsin oma koti ja jooksin minema. Jooksin kohta mida ma kõige rohkem teadsin. Bussijaam. Istusin pingile. Hakkasin mõtlema kuidas ta sügavad pruunid silmad mind vaatasid. Ja see särav valge naeratus. Selle rikkus telefoni helin. Vaatasin et helistajaks oli mu parim sõber. Võtsin vastu.
"Hei"

"Liisu? Kus sa oled? Ma tulen sulle järgi"

"Ei. Sorry Evvu seekord ma tagasi ei tule"

"Sa oled alaealine.. Palun. Sa ju saad minu juurde tulla"

"Ma ei ela sinu kulul. Ma tean mida teen. Palun usalda mind."

"Ma tean sind juba 11 aastat... Ja ma tean et sa saad hakkama... Aga kui sa midagi vajad. Kas raha või varjualust siis tea et sa võid alati mulle helistada."

"Aitäh sulle. Aga seekord mul su abi pole vaja"

"Aga tea et olen sinu jaoks olemas. Musid kallid õhupallid"

"Hehe musid kallid õhupallid"
Lõpetasin kōne ja jäin oma telefoni vaatama.
•••••
Astusin sisse kohalikku baari ja võtsin lava ees istet. Tellisin omale ühe Pina Colada ja jäin siis esinemist vaatama. "Ja järgmisena astub lavale Steven"
Jäin vaatama kuidas see sama kutt kes mu pargis päästis lavale ilmus. Ja hakkas John Newman- Love me again laulma. Ja ta vaatas kogu laulu minu otsa. "Oo härra hotti vaatab sind. Mine sebi ära"
"mitte praegu Jessica" Kõikusin laulu rütmis kaasa. Kui laul lõppes plaksutas kogu publik kaasa. Tundus nagu ta oleks seal vana lemmik olnud. Jõin veel paar lonksu.
"Hei on see koht vaba?" kuulsin tuttavat häält.
"Omg ta räägib sinuga! Ütle jaa!"
"Ja" ütlesin üsna ükskõikselt.
"Mis see veel oli?!"
Ta istus maha. Vaatasin talle otsa. Vahtisime üksteist. Üsna piinlik oli kui aus olla.
"Mis sa jõllitad teda?! Ütle midagi!"
"Niiet... Sulle sai maitseb?"
"#AppiKuiLollSaOled"
"Lambine?" Küsis ta kulmu kergitades.
"Jap" vaatasin eemale.
"Mis siis selline kena neiuke üksinda siin teeb?"
"Avastan maailma."
"Kus sa ööbid? On sul küüti vaja?"
"Ma saan ise hakkama aitäh"
"Aga kus sa hetkel elad?"
"Ma ei tea"
"Ära naljata kenake. Ja nüüd vasta mulle"
"Ma juba vastasin et ma ei tea!"
"On sul vaja kohta kus ööbida?"
"Mul pole su abi vaja"
"Aga ma tahan sind aidata"
Ta vaatas mu selja taga ja ta nägu läks tõsiseks. Ta võttis mul käest kinni ja me hakkasime jooksma.
"Kuramuse värdjas lase lahti!"
Ta haare oli liiga tugev. Et sellest vabaneda. Tormasime tagant ukse kaudu välja kus seisis matte black Audi R8. Istusime sisse ja ta tagurdas välja hakkasime kiiresti linnast välja sõitma.
"Kuhu sa mu viid?!"
"Hiljem seletan"
"Ma nõuan selgitust"
"HILJEM!"
"Ära karju mu peale!"
Sõitsime linnast välja ja keerasime metsast sisse. Seal sees oli üpris suur maja. Vaatasin ta poole.
"Sorry et ma sulle nii tegema pean"
"Mida?"
Tundsin midagi teravat oma käes. Ei see polnud nuga. See oli süstal.
Kõik muutus uduseks ja mu silmad vajusid kinni.