Murtud.

Murtud 9

Muusika. Hea asi mõtete eemale viimiseks. Lihtsalt kuulata neid noote. Ja lasta ennast lõdvaks. Mõelda sõnadele, ja nende tähendusele. Mõnus.
••••••••
"Täna saad sa midagi raskemat"

"Finally"

Cly pani mu ette musta, halli ja valge karbi. Peale seda tuli minu ette kuhjaga musti, halle ja valgeid paberi tükke.

"Nii neiu. Sa vist juba arvad mida tegema pead. Nüüd kui sa oled saanud niiiii selgeks kuidas asju liigutada vaatame ka seda kui kiiresti"

"Lebo"

••••••••••

"48 minutit!?"

"Ole vait ma üritasin"

"Sa peaksid seda suutma vähem kui minutiga"

"See on mu kolmas päev siin ära kisenda"

"Sa oled lootusetu.."

"Vauu aitähh inspiratsiooni eest!"

"Lihtsalt mine.."

Kõndisin uksest välja ja lõin selle pauguga kinni. Persse! Murdunud või midaiganes mul suva! Läksin õue ja nägin seal Stevenit suitsetamas.

"Millest siis selline morn nägu tibuke?"

"Cly on vastik, ülbe ja mõnitab!!"

"Küll asjad paremaks lähevad. Tahad ka?"

"Mhm"

Võtsin sigareti näppude vahele ja võtsin esimese mahvi. Närvid niii läbi sellest kohast. Ma arvasin et siin on mul parem. Aga kui su treener on mingi mongol siis nii pole.

"Ja kuidas sul endal läheb?"

"Kuna nägemusi pole siis treenin"

"Vähemalt pole sul nii raske.."

"Nalja teed? Kui siia esimest korda tulin olin täpselt nagu sina. Kõik ootasid minult, et ma olen perfectne. Cly on karm sinuga lihtsalt selle pärast et aega on vähe ja sul veel kõvasti õppida. Anna talle võimalus"

•••••••••

Kõndisin mööda koridori edasi. Ma pole kunagi selles osas olnud. Jõudsin musta ukse ette ja avasin selle. Tuba oli pime.

"Tule sisse ära karda"

"Kes sa oled?"

"Tule edasi ja näed"

Hell no. Siia ma küll ei tule. Hakkasin tagasi minema kuni järsku hakkas keegi mu kätt tirima ja tõmbas mind sisse. Hakkasin karjuma. Uks läks pauguga kinni ja kuulsin laulu.

"Ring around the rosie... pocket full of posies.. ashes... ashes..."

See laul on nii tuttav.. ma nagu oleksin seda kusagilt kuulnud

"Lase mind lahti!"

Tundsin kuidas keegi võttis mu ümbert kinni ja tõmbas toast välja mu käele tekkisid kriimud millest hakkas verd jooksma. Olin shokis. Vaatasin selja taha ja nägin seal Clyde. Kõik muutus uduseks. Ma minestasin.

•••••••••
Avasin silmad. Lamasin voodis. Aga see polnud minu oma. Aknast valgust ei paistnud järelikult oli öö. Tundsin kuidas mu käsi kipitab ja vaatasin seda. Selle ümber oli valge side.

"Kuidas sa julgesid minna Rosie tuppa..."

"Rosie?"

"Surma tahtsid saada või? Rosie on deemon. Deemon kelle su vanaema kogematta välja kutsus. Alguses oli kõik tore. Rosie oli lihtsalt väike tüdruk. Aga kui teised seda teada said lukustasid nad Rosie sinna tuppa. Rosie jäi üksikuks. Vahel on öösiti kuulda ta nuttu. Aga kuna su vanaema on surnud saad ainult sina sinna tuppa minna. Rosie on ohtlik. Sa ei tohi enam kunagi sinna tuppa minna. Selge?"

"Jah..."

•••••••

Avasin silmad ja olin oma voodis. Ärkasin üles sellepeale et mu voodi peale hüppas must, väike ja karvane koer. Vaatasin kõrvale ja seal seisis mu vanaema.

"Palju õnne kullake"

"Omg sa mäletasid!"

"muidugi mäletasin kallis. Pane nüüd hops-hops riidesse siin on keegi kes otsib sind"

"mismõtt.."

Vanaema vaim kadus ja uksest astusid sisse Eliise ja Steven.

"Palju önne bday gurl!!!"

Eliise ja Steven kallistasid mind ja kinkisid mulle 18 musta roosi ja kommikarbi.