Murtud.

Murtud 3

"Elisabeth ärka üles!!"
Avasin silmad. Toas paistis päike õrnalt läbi kaardinate. Ja ma lamasin mustade linadega voodis. Mul oli seljas eilne T-särk ja jalas dressid. Seina ääres nurgas oli mu spordikott. Ma keerasin teisele küljele ja seal seisis Steven
"Hommik kaunitar"
"Kus ma olen?"
"Kohas kus on ohutu"
"Pfft.. Ma pole ohus eksole. Ja mis õigus on sul mu riideid vahetada? Pervert.."
"Sa tegid seda ise sa lihtsalt ei mäleta seda"
"Midaiganes. Mina lahkun"
Tõusin püsti ja hakkasin kotist riideid otsima.
"Sa ei lähe kuhugi" ta võttis minu ümbert kõvasti kinni. Ma pistsin täiest kõrist röökima. Hakkasin siplema nii kõvasti kui suutsin aga ta ei teinud teist nägugi.
"Lase mind lahti värdjas!"
"Ei"
"Ja"
"Ei"
"Mine perse!"
"Rahune maha naine!"
"Rahune  omaette"
Pärast 20 minutit andsin alla. See oli võimatu. Lasin ennast lõdvaks ja ta lasi mu ümbert lahti.
"Miks sa mulle nii teed?"

"Sest... Need mehed seal baaris.. Nad tulid sulle järgi"

"Ha. Ha. Ha. Väga naljakas miks kellegil oleks mind vaja?"

"Sinul on midagi. Midagi mis on väga väärtuslik"

"Ja see on?"

"Sina"

"Mis siis minus NII väärtusliku on?"

"Sa pole tavaline inimene"

"Omg küsi kuidas ta teab!!"

"Ma tean sest olen ise samasugune"

"Appi... Okei nüüd mul on piinlik"

"Sa näed Jessicat?!"

"Noshit sherlock eksole"

"Meie suguseid on veel. Ja need mehed seal püüavad meid hävitada kuna nad arvavad et me oleme deemonid aga see pole tõsi"

"Jalaga.. Näkku... Kolm korda.

"Kogu oma elu olen arvanud et olen ainuke.."

"Sa pole"

"Ja mis nüüd saab? Ma just sain vabaks. Ja ma ei plaani ennast enam maailma eest varjata. Nad hoidsid mind kinni nii kaua. Ma ei suuda enam"

"Ma tahan sind aidata.. Palun lase mul seda teha"

"Ei. Ma oleksin ainult tüliks sulle"

"Palun jää. Ma olen niigi üksinda siin suures majas"

"No okei... Mul niigi pole kuhugi minna.."

"Tore.. On sul kõht tühi? Ma võin sulle teha midagi"

"Sa ei pea mulle midagi tegema ma saan ise hakkama"

"Okei. Ma lähen ära paariks tunniks. Kui midagi on siis helista mulle, eks?"

"Mhm..."

"Tsau"

Ta võttis oma jaki ja kadund ta oligi. Vajusin uuesti voodisse ja jäin magama.
•••••••
Ärkasin üles ja nägin kuidas mu õde, ema, isa ja Evvu mu ees seisid. Mu õde tuli mu ette.
"Keegi ei vaja sind... Keegi ei taha sind siia friik"
"Sa oled kasutu..."
Nad kõik hakkasid naerma.
Ärkasin karjudes üles.
"Jälle luupainaja?"
"Mhm. Ma ei suuda enam.."
"Õnneks vaimud magada ei saa"
"Tahaks ka.. Jessica. Ma ei mõista. Miks sa oled jäänud maa peale. Miks sa ei lähe Tema juurde. Sa ju tead et kuulud sinna"
"Ma ei lähe sest ma lubasin olla sinu kõrval. Kuni surmani. Ma andsin sulle lubaduse. Ja ma ei murra seda. Sa jääd alati mu parimaks sõbraks ka pärast surma"
"Ma vahepeal lihtsalt nii igatsen seda milline sa inimesena olid.."
"Ma olen ju siiamaani mina ise. Lihtsalt... Selline nagu ma olen praegu"
"Jahh aga sa... Sa pole päris. Ja see kõik oli minu süü"
*4 aastat tagasi*
"Haha sa ei saa mind kätte!"
"Cmoon Betty see mõis on juba niigi lagunenud. Üks vale samm ja surm"
"Haha buh bleaze midagi ei juhtu"
Jooksime veel natuke edasi kuni Jessica jalg põrandast läbi kukkus.
"Haha oh sind koba käppa tule siia ma aitan su püsti"
Hakkasin teda juba üles aitama kuni käis kraks. Vaatasin läbi põranda esimesele korrusele kus ta surnult lebas. Jooksin muidugi kohe alla korrusele.
"Jessica ärka!!!! JESSICA PALUN JÄÄ MINUGA!!"
Tundsin kuidas keegi oma käe mu õlale pani.
"Betty.. Ära nuta... Ma olen lahkunud aga tea et ma jään sinuga kuni surmani"
*tagasi tänapäeva*
"Tea et see polnud sinu süü. Mina su sinna mõisasse tirisin"
"Jah.. Aga mina olin see kes lasi sul kukkuda.. Ma olin liiga nõrk et sind päästa. Ja sa kadusid minu juurest igaveseks"
"Aga ma olen siin. Ja sa tead et ma ei jäta sind iialgi üksinda. Minu elu lõppes varakult aga sul on veel terve elu ees"
"Ma tean. Ma lihtsalt igatsen vanu häid aegu kus me koos kooli sööklas ostusime ja üksteist toiduga loopisime"
Mulle tulid pisarad silma.
"Palun ära nuta. Varsti saame jälle koos olla. Aga mitte veel. Sul on praegu see elu"
"Jeska... Mäletad seda kui sa tegid mulle selle väikse raamatu jõuludeks? Kus olid sees kõik meie parimad mälestused. See on asi mis tuletab mulle alati meelde milline sa olid kunagi"
"Kõigil meil on sõpru, kõigil meil on tuttavaid"
"Kes olid üks elu osa sinust kellega naerda ja ka nutta sai"

_______________________________
this shit is deep af