Murtud.

Murtud 7

Olime jooksnud juba kaua. Lõpuks ei suutnud keegi enam joosta. Istusime maha ja toetasime oma seljad puu peale. Ja meie silmad vajusid kinni.
••••••••
Ärkasin üles ja kõik olid kadunud.
Tõusin kähku püsti. Kõik minu ümber hakkas muutuma ja ma leidsin ennast suure haigla moodi maja eest.
"Haigla vaimu haigetele inimestele"
"Misasja..."
Mind võeti kinni ja tiriti sisse.
"Mida te teete?!"
"Ole paigal friik"
"Mida ma tegin?
Mind pandi istuma. Ja mu käed seoti tooli külge kinni. Arsti riietuses naine tuli ette.
"Elisabeth Rose juhtum 15H6. Väidab et näeb vaime. Ja on mõrvanud Jessica Filiona ja Evelin Coldandi"
"Ei.."
"Elektri ravile"
Olin uues toas kus lamasin laua peale. Mul oli riide tükk suus
"Ole paigal. See valutab ainult hetkeks"
Tundsin kuidas elekter minust läbi käis. Pärast seda istusin toas. See oli üsna kole ja seal oli ainult voodi ja peegel. Seisin sinna ette ja vaatasin ennast. Mu juuksel olid sassis, mu silmad punased, jalad sinikaid täis ja mul oli seljas mingi pikk must särk. Olin kõhn ja näost valge seinale ilmus kiri "TULEVIK"
Hakkasin taganema. Mu silmad täitusid pisaratega. See ei saa nii olla... Mu pisarad hakkasid alla voolama. Aga ei need polnud veest. Need olid verest... Surusin silmad kõvasti kinni. Kui need avasin seisin üleni mustas toas mu ees seisis mina ise. Ta oli pikas mustas kleidis ja ta käes oli nuga.
Ta ulatas noa mulle.
"Su tulevik on vältimatu. Tee see ära. See vabastab sind kõigest"
Tuppa ilmus valgus ja teine mina hakkas kivistuma. Enne kui ka ta nägu suutis kivistuda ütles ta:
"Sa ei pääse oma saatusest"
Ta jäi asendisse kus ta vaatas minu poole nuga minu poole välja sirutatud.
"KES SA OLED? MIKS SA MULLE NII TEED?"
•••••••
Tundsin kuidas keegi mind raputab. Mulle vaatas otsa Elise. Väljas oli valgeks läinud.
"Mis on?"
"Sa rääkisid  unes"
"Mida ma siis rääkisin?"
"Midagi sellest et kes sa oled ja miks sa mulle nii teed vms. Nägid jälle valgust?"
"Ei"
"Nojah. See oli igas  tahes see mis meid sealt ära päästis"
"Mida see tähendab?"
"Valgus on märk sellest et on juhtumas midagi. Midagi tähtsat"
"Miks ma ei vōiks olla nagu normaalne inimene?!"
"Sest et sa oled eriline. Ära seda kunagi unusta"
Me hakkasime metsast välja pääsu otsima. Lõpuks jõudsime maantee äärde. Mõne aja pärast peatuski auto ja me istusime sisse.
•••••••
Auto peatus bensiinijaama juures. Tänasime auto juhti ja läksime sisse. Panine telefoni automaati paar münti ja Steven tegi kõne. Istusime seal veel 30 minutit kuni maja ette tuli auto. Must maastur. Istusime kõik sisse.
"Mis juhtus?"
"Kütid said meid kätte. Valgus aitas meil põgeneda"
"Te nägute valgust?"
"Mhm"
"Sõda on tulekul"
Hakkasime sõitma. Mõne aja pärast auto peatus. Olime jõudnud suure maja juurde. astusime välja. Meile tulid vastu mehed mustas. Nad kontrollisid meid üle. Kuna meil polnud midagi peale riiete lasti meid sisse. Kui ma sees olin vajus mul suu lahti. Seal oli nii palju vaime kui ka inimesi. Ja nad rääkisid üksteisega. Nii hea tunne oli teada et ma pole ainuke.
"Steven! Elise! Teid pole küll ammu näinud!"
Meie ette tuli blond ja roheliste silmadega umbes 18 aastane mees.
"Kevin! Sind pole ammu näinud"
Nad antsid üksteisele plaksu. Ja kallistasid Elisega.
"Ja kes see kena neiu on?"
"Elisabeth Rose"
"Ja vaim?"
"Jessica Filiona"
"Meeldiv tutvuda. Astu edasi Betty"
"Kuidas sa mu nime tead?"
"Ma olen lugeja"
"Lugeja?"
"See on mu võime. Ma saan sind lugeda nagu raamatut. Piisab vaid otsa vaadata ja ma tean kogu su elu. Mis su võime on?"
"Oot oot oot oot oot mul on võime?!"
"Näiteks mina ja Steven oleme nägejad. Me näeme tulevikku ette"
"Aga... Mul pole võimet.."
"Kindlasti on... Sa pole seda lihtsalt veel avastanud"
"Okei.... Ja kuidas ma selle avastan?"
"Kas sul on kuidagi olnud mingi nägevus... Vms?"
"Ei..."
"Hmm... Mäletad seda korda kui sa koolis sattusid direktori kabinetti?"
"Nii?"
"Ja mis seal juhtus?"
"Ta oli juba mu vanematele helistamas... Aga siis ta peatus ja ütles et see enam ei korduks"
"Ja miks ta nii tegi?"
"Ma ei tea.. Ma lihtsalt mõtlesin et ta nii teeks ja..."
"SA OLED KONTROLLIJA!!!" Karjus Elise täiest kõrist. Kogu majas oli vaikus ja kõik vahtisid mind. Järsku hakkasid kõik midagi sosistama ja pärast seda kutsus Kevin mind kaasa. Kõndisime edasi mööda koridore.
"Kuhu me lähme?"
"Ma näitan sulle maja"
Hakkasime mööda maja ringi kõndima. Kuni jõutsime kööki.
"Nii kuna sa hommikul ei söö siis on lõuna kell 14:30 ja õhtu söök kell 19:00"
Pärast seda suundusime edasi ja jõutsime suurde saali kus olid seinad nagu seal oleks pomm plahvatanud.
"See siin on treening saal kus me arendame oma võimeid. Treeningute ajad on kõigil erinevad"
Kevin näitas mulle veel õues olevat passeini ala ja raamatukogu. Pärast seda suundusime tubade alasse. Jõutsime toa number 333 ette
"Su vanaema tahtis et sa siia tuleks. See on ta vana tuba"
Ta avas ukse ja me astusime sisse. Seinad olid valget värvi ja mustade okaste kujuliste mustritega mille vahel olid ka mõned roosi õied. Toa nurgas oli mustast siidist voodi. Mille seljatugi oli jällegi okaste kujuline ja selle keskel oli unenäo püüdja. Toa teises nurgas oli suur tumedast puidust kapp. Veel oli ka nurgas kapp mille peal olid musta äärega, seest hallid modernsed prillid mille küljele oli kirjutatud "Truth".
"Mis need on?"
Võtsin prillid kätte ja hakkasin neid uurima.
"Eks sa ise vaata. Proovi und saada homme on meil ees pikk päev"
"Nu oukey..."
"Tsau"
"Oota..."
"Nuuh?"
"Kas sina tead tõde?"
"Olen seda alati taednud"
Ta läks välja ja sulges ukse enda järel
——————
~My head is empty