Murtud.

Murtud 6

Ja siin ma siis nüüd seisan. Seisan oma maja ees. Mu vanemaid pole kodus. Tegin varu võtmega mille leitsin uksemati alt ukse lahti. vaatasin ringi. Midagi erilist pole muutunud kahe kuuga. Läksin üles korrusele enda tuppa. Mu tuba nägi välja täpselt nagu unenäos. Ainult tühi kapp, laud ja voodi. Kõik muu oli läinud. Laua peal olid ka minu pilt ja küünal. Nende kõrval oli kiri. Mitte see mille mina kirjutasin. Vaid uus.
Ma tean et leiad selle, mille otsid. Ma usun sinusse, ja olen alati uskunud. Kõik need aastad. Su lool ei võinud küll olla ilus algus, aga lõpp on veel tulekul. Ja see lõpp mis tuleb, on su enda teha. Vabandust et lahkusin ilma headaega ütlemata. Aga tea alati et, kus sa ka poleks. Mida iganes sa ka ei teeks. Ma olen alati sinuga.

Igavesti, Evelin
PS! Kiri hävineb. See mida tegin, oli vale. Ja kui keegi sellest teada saab on mul halvasti. Musid, kallid õhupallid.

Kiri minu käes muutus leegiks ja põles jäljetult. Nägin silmanurgast et midagi sädeles. Vaatasin uuesti lauale ja seal oli kaelakee. Musta värvi, südame kujuline ja kuldse äärega kaelakee. Selle kõrval sätendas hõbedane, tiibade kujuline kaelakee. Esimesel oli kirjas "saad parandada minevikku" ja teisele oli kirjutatud "vastused". Seinale ilmus kiri "valik on sinu" võtsin mõlemad keed kätte. Kuulsin kuidas välisuks käis lahti. Panin mõlemaad keed taskutesse. Ja viskasin lauale kirja "Ma ju ütlesin et tulen veel tagasi-E" tegin akna lahti ja hüppasin sealt välja. Panin metsa poole jooksu kus Steven, Jessica ja Elise mind auto juures ootasid. Sõitsime minema.
"Mis sa leidsid?"
Panin käed taskutesse.
"Midagi"
"Njamh peab veel otsima"
"Peab"
Sõitsime veel edasi ja keerasime lõpuks hotelli sisse. Väljas oli juba hämar. Hotell asus kusagil pära põrgus. Võtsime toad ja läksime nendesse. Mul oli vaja hetke üksinda.
"Ma lähen kõndima"
"Tulen kaas.."
"Üksi. Mul vaja mõelda"
Kõndisin metsa. Istusin kivi otsa ja võtsin keed välja. Vaatasin mõlemat. Kumb? Ma tean et olen alati tahtnud teada vastuseid. Aga nüüd. Minevikus on nii palju asju mida tahaksin parandada. Raske.
Minevik on asi mis on piinand mind aastaid. Nii palju vigu... Nii palju pisaraid... Aga... Ma ei saa... Minevik on vältimatu. Mis on juhtund nii ka on. Ma vajan mõtlemiseks veel aega.
••••••
Istun siin ikka veel. Ma ei tea kaua ma siin olnud olen. Arvatavasti tunde. Aga otsima nad mind ei ole tulnud. Saab vähemalt üksinda olla. Rahus. Aga... Ma ei suuda valida. Panin mõlemad keed tagasi taskutesse. Kõndisin tagasi hotellini ja läksin tuppa. Kedagi polnud. Järsku pani keegi mulle taskurätiku näo ette. Proovisin ennast välja rabeleda. Aga peagi muutus kõik uduseks ja ma kukkusin kokku.
••••••
Tegin silmad lahti ja kogu maailm oli teist pidi. Vaatasin ringi ja nägin rippumas ka Stevenit ja Eliiset.
"Ou!"
"Argh... Mu pea.. Kus me oleme?!"
"Teiega on lõpp"
"Kes seda ütles?"
"Mina"
Meie ette ilmus vaim. Väike poiss.
"Ma olin nagu teie. Aga mind toodi siia. Ja hukati. Siit pääsu pole"
Uks läks lahti ja sisse tulid mehed mustas. Üks neist astus minu ette.
"Nimi?"
"Käi perse"
Sain tugeva löögi kõhtu.
"Nimi?"
"Elisabeth"
"See on tema"
"Mida te meist tahate?"
"Vaiki! Friik! Te väärite surma!"
"Ainuke kes siin surma väärid oled sina"
Mees võttis noa ja lõi selle mulle kõhtu. Ta hakkas seda seal liigutama. Surusin valust hambad kokku ja mu silmadesse tekkisid pisarad.
"Lõpeta!"
Tuppa ilmus ere valgus mis pimestas mehed. Nöörid meie käte ümbert olid kadunud ja me sidusime oma jalad lahti. Panine metsa poole jooksu. Kuulsime kuidas häire signaal käima hakkas. Jooksime aina edasi.
-------------------------------
Authors note- vabandust kui ma kaua aega ei postita. Ma suudab kirjutada ainult siis kui mul masendus.