Põgene varjudest

1

"Ema ma ei saa hiljaks jääda, palun tee ruttu!!!" Karjusin vetsu ukse ees.
"Kohe kullake!" Vastas ta lauldes.
Raudselt on mu meik otsas.
Ema tegi ukse lahti ja ma jooksin kiiresti sisse. Nagu oligi arvata olid kõik asjad laiali ja mu puuderkreemi tuub tühi.
"Päriselt ka või?!" Karjusin emale lootes, et ta kuulis seda.
Ahh nüüd pole enam midagi teha. Lükkasin mõned asjad kiiresti kotti.
Jooksin alla kööki. Võtsin kiiruga röstsaia, jõin ema kohvi lõpuni ja jooksin kapi juurde.
"Vabandust kullake,et ma sinu asju kasutasin. Ma jätan sulle natuke raha, mine osta uued ja osta ka midagi endale süüa, ma tulen täna hilja koju." Ta naeratas hellalt.
Jõudsin vaid noogutada. Panin saapad jalga, mantli selga ja krabasin koti ning kadusin.

Kõndisin mööda kõnniteed ning vaatsin kella. Minut aega bussini.
Ohh ei!
Hakkasin jooksma. Kott puksis vastu mu selga ja tundsin kuidas asjad sees kolksusid. Nägin ainult vilksamisi inimesi ja puid. Olin nii hoos,et oleksin peaaegu ühele vanamutile otsa jooksnud.
Just siis kui olin bussipeatusesse jõudnud oli buss minema sõitnud. Jooksin järgi kuid teadsin, et see ei peatu.
Tore, ma magasin sisse, olen söömata ja jäin just bussist maha. Mida veel!?!?!?
Mõne hetke pärast hakkas vihma sadama.
Appi!!!
Mul ei olnud enam midagi teha kui hakata kõndima.
Koolini oli 3 kilomeetrit ja terve selle aja sadas vihma kui oavarrest.

Kui kooli jõudsin olin läbimärg. Jäin aula ukse ette seisma. Aktus oli käimas ja ma ei tahtnud sellisena sisse minna. Mu juuksed olid läbi märjad ja krussis. Saapad lirtsusid kui kõndisin. Mantli seljast võttes avastasin, et mul olid isegi riided märjad.
Saatsin õele sõnumi:
"Kas sa saaksid välja tulla? Hädaolukord!"
"Okei aga, et see ikka oleks hädaolukord!"
Teadsin, et tal on mõned varuriided alati kaasas.
Keegi tegi vaikselt ukse lahti. Laureen.
Kohe kui ta mind nägi hakkas ta naerma.
"Mis sinuga veel juhtus? Sa näed jube välja." Ütles ta irvitades.
"Pikk jutt. Ehk lühidalt: väga halb päev. Kas sa saaksid mulle mõned riided laenata?"
Ta võib minust küll 2 aastat noorem olla kuid kehaehituselt oleme küll väga sarnased.
Ja õnneks on tal komme vahetusriided alati kaasa võtta.
"Lähme mu kapi juurde." Ütles ta juba minema kõndides.
Kui jõudsime ta kapini tegi ta selle lahti ja sobras seal mõnda aega.
"Näe, võta need. Ma arvan, et need sobivad sulle." Ta viskas mulle sülle mustad teksad ja valge pluusi.
"Aitäh! Kas sa saaksid mulle mingi dressipluusi ka laenata? Siin on mega külm." Küsisin ja naeratasin talle anudes otsa.
"Täna on esimene koolipäev! Sa ei saa ringi käia nagu mingi kaltsakas!" Vastas ta ärritunult.
"No mis siis, see ei ole minu jaoks nii tähtis. Palun!"
Ta pööritas ärritunult silmi kuid viskas ikkagi mulle koheva halli dressipluusi.
"Tänks!" Keerasin ümber, et suunduda vetsu.
"Kuidas emal läheb?" Hüüdis ta. Pöörasin ümber.
"Hästi... Isal?" Hüüdsin tundes klompi kurgus.
"Ka hästi." Teadsin, et ta valetas. Ma arvan, et ta teadis, et ka mina valetasin. Me võime nüüd küll lahus olla kuid me kasvasime ikkagi koos.
Me vanemad lahutasid paar kuud tagasi ja Laureen jäi isa juurde, mina ema.
Naeratasin talle ja ta naeratas vastu.
Keerasin ümber ja suundusin vetsu riideid vahetama.