Põgene varjudest

2

Kammisin peegli ees juukseid, mis olid niiskusest krussi tõmbunud. Olin riided juba vahetanud ja märjad riided kokku lappinud.
Keegi tegi järsku ukse lahti ja astus sisse. Pöörasin ümber, et näha kes tuli.
Vanessa.
Mind nähes jooksis ta käed näo ees wc kabiini. Tahtsin küsida kas kõik on korras kuid teadsin, et pole mõtet torkida. Pärast kratsib silmad peast. Ta oleks võimeline küll lihtsa asja pärast segi keerama. Eriti kui ta vihane on. Kuulsin, et ta oli ühe tüdruku eelmisel aastal sinise värviga üle kallanud. Ma ei tea küll miks kuid nii karmi karistust ta küll ei väärinud. Vaesel tüdrukul ei tulnud värv veel mitu nädalat juustest ära. Vanessa on täitsa peast soe eit.
Kuulsin kabiinist vaikseid nuukse.
Kas ta nutab?
Ma ei saanud enam vait olla.
"Kas kõik on korras?" Küsisin vaikselt.
"Jah on küll." Ütles ta ning astus kabiinist välja ja tuli peegli ette.
Ta silmad ja nägu olid nutmisest punased, ripsmetušš ja heleroosa huulepulk laiali.
Oma peegelpilti vahtides hakkas ta uuesti nutma. Mul hakkas nii kuradima kahju temast.
"Mida sa passid?" Käratas ta mulle läbi nuuksete ja hakkas veel hullemini nutma.
Pomisesin midagi vabanduseks. Ega ma ka ei tahaks, et keegi mind vahiks kui ma nutaksin.
Kui ta rahunes ulatasin talle natuke kätepaberit, et ta oma nägu saaks puhastada. Ta nägi jube välja.
Võtsin oma meigikoti ning andsin talle ripsmetušši ning ka mõned teised asjad. Ta alguses paistis kõhklevat kuid siis võttis need vastu.
"Aitäh... Miks sa mind aitad?" Kostis ta väriseva häälega.
Kehitasin vaid õlgu.
"Ega minulgi just kõige parem päev pole olnud." Sasisin seda öeldes oma juukseid. Ta naeratas korraks kuid siis vajusid ta suunurgad taas alla. Ta hakkas oma näo kallal askeldama ning mina panin seni kaua asjad kokku. Vaatasin teda silmanurgast. Ta käsi värises kohutavalt. Kuid ta sai hakkama.

Mõned liigutused veel ripsmetuššiga ning oligi valmis. Ta vaatas end veel hetke peeglist ja paistis olevat rahul sellega mis sealt vastu vaatas. Tundus nagu ta tuju oleks isegi tõusnud.
"Sa näed hea välja." Ütlesin ma. See pani ta naeratama.
Ta andis mulle asjad tagasi ning hakkas juba uksest välja astuma, kui ta järsku ümber pööras. Ta vaatas mind hetke mõtlikult.
"Kas sa pole mitte see tüdruk, kes eelmisel aastal meie klassi tuli? Mis su nimi oligi?"
"Rebecca aga Beca sobib." Vastasin.
Ta naeratas ja noogutas. Sättis peegli ees veel oma musta lühikest kleiti, lükkas oma pikad pruunid juuksed taha ning astus välja.
Ohkasin valjult. Nüüd kui Vanessa mu nime teab ei tahaks ma eriti ta radarile sattuda. Hoian parem madalat profiili.
Oh palun Jumal lase mul see kooliaasta üle elada! Loodan, et päev hullemaks ei lähe. Kuid alati võib hullemaks minna. Ja oma kogemuste põhjal võin kohe kihla vedada, et lähebki.
Võtsin koti ning astusin välja. Vaatasin kella.
Aktus peaks kohe lõppema.
Just siis kui aula ukse juurde kõndima hakkasin, tehti uksed lahti ning õpilased valgusid koridori.
Jäin aktusest maha.
Kehitasin õlgu. Mis siis ikka. Ma ei usu, et millegist tähtsast ilma jäin.
Liikusin koos teistega sööklasse, kus pidi hakkama pidulik söömine. Ehk meie kooli mõistes kartulisalat viineritega.
Sööklas olid lauad kaetud läikivaks hõõrutud klaaside ja taldrikutega. Kõik õpilased trügisid ringi, et leida endale ja sõpradele laudade taha kohad.
Nägin kuidas keegi käega lehvitas.
Kaspar.
Liikusin laua poole, kus ta istus. Istusin ta vastu ning vaatasin talle naeratades otsa.
"Hei, Becs." Ütles ta ise ka naeratades. Pööritasin silmi. Selle hüüdnime kuulmine ajab mind juba närvi. Isegi mu vanemad kutsuvad mind juba nii.
Kaspar on mu naaber. Tutvusime siis, kui ma eelmisel aastal ta naabermajja kolisin. Eelmise kooliaasta alguses oli siin raske kohaneda kuid ta aitas mind. Õppisime teineteist väga hästi tundma ja suvel olime koguaeg ninapidi koos. Meist said järsku parimad sõbrad.
Ma ei uskunud kunagi, et mul poisiga nii hea sõprus võib tekkida.
Kes ütles, et poisiga ei saa lähedased sõbrad olla ilma et tunded tekiks? Isegi kui mulle need nunnud sinised silmad ja paksud pruunid juuksed kunagi liiga palju meeldima hakkavad ei tahaks ma oma tunnetega meie sõprust rikkuda.
Sõprus jääb alati peale.
Jah sellised piirangud ma olen endale peale pannud. Ja ma ei taha neid rikkuda.
Mind ehmatas Kaspari hääl.
"Kuule, kas see pole mitte Vanessa, kes praegu meie poole liigub?"