Põgene varjudest

3

Jah, see oli tõepoolest Vanessa. Ja ta nägu ei olnud rõõmus. Ta trügis läbi rahvasumma meie poole.
"Kas võin siia istuda?" küsis ta. Me jäime Kaspariga teda jõllitama.
Kooli bad girl tahab meiega istuda? See peab olema mingi nali.
Möödus mõni hetk Vanessa kärsitu pilgu all, kui ma jõudsin midagi öelda.
"Jah, muidugi."
Ta istus silmi pööritades lauda.
Vaatasime hämmingus Kaspariga teineteisele otsa. Ta maigutas midagi suuga:"Mis toimub?" Sain sõnadest aru. Kehitasin õlgu.
Tundsin kuidas uudishimulikud pilgud meid piirasid. Vaatasin enda ümber ringi. Kõik oli kuidagi liiga vaikne.
Midagi on valesti.
Kaspar, kes muidugi ei suutnud oma suud kinni hoida pidi kohe midagi ütlema.
"Kas su sõbranna tuleb ka siia?"
Vanessa turtsatas.
"Mis sõbranna?" küsis ta vastu.
"Noh, tead küll see mustade juustega minion, kes sul koguaeg järgi käib." Lõin Kasparit laua all jalaga. Ta tegi valu grimassi kuid vaikis.
"See mõrd on minu jaoks surnud," ütles Vanessa raevukalt ning hakkas sööma. Vaatasime teda veel hetke kuid siis asusime ise ka toidu kallale.
Mõni minut hiljem hakati sosistama. Tõstsin pead, et uurida mis toimub. Söökla uste juures oli kaks tüdrukut. Heleene ja see sama tüdruk, kelle Vanessa eelmisel aastal sinise värviga üle valas. Mõlemad mustade juustega, mis olid krunni seatud ning seljas oli neil samasugused lühikesed punased kleidid. Nagu kaksikud.
Tüdrukud vaatasid mööda ruumi ringi nagu otsiksid midagi või kedagi. Nende pilgud peatusid Vanessal, kes oli söömise lõpetanud ja ka ümber keeranud, et vaadata mis toimub. Nende õelad naeratused tõmbusid kõrvuni. Nägin kuidas Vanessa raskelt neelatas. Nad hakkasid meie poole liikuma.
See ei tõota head.
Pöörasin ümber ja üritasin teha näo nagu ei saaks ma aru mis toimub.
"Noh Vanessake, leidsid uued sõbrad?" Kuulsin selja tagant. Vaatasin Kasparile otsa. Sain aru, et ta tahtis midagi öelda kuid ma raputasin vaikselt pead. Ärme sega ennast sinna.
"Mida sa tahad?" sisistas Vanessa.
"Kullake, miks nii õel? Kas siis niimoodi räägid sa oma parima sõbrannaga?"
"Sa tead väga hästi, et see sõprus on ammu läbi."
Piilusin silmanurgast mis toimub.
"Ma ei tea millest sa räägid. Ja las ma tuletan sulle meelde, et sa ise sokutasid selle jama endale kaela," ütles Heleene silmi kissitades.
"Ma ei saa aru miks sa mulle nii teed. Ma ei ole sulle mitte midagi teinud. Sa olid nagu õde mulle," sosistas Vanessa vaikselt.
"Sa oled kõiges süüdi. Ja nüüd on minu aeg sulle tagasi teha. Parem oleks kui sa kaasa mängiks või muidu saavad kõik teada su räpastest saladustest. Tänasest oled sa minu koer." Ta sositas seda Vanessa kõrva, kuid ma ikkagi kuulsin. Heleene naeratas õelalt.
"Liiguta oma kena tagumik nüüd meie lauda."
Vanessa pööras ümber, vaatas mulle korra läikivate silmadega otsa ning lahkus.
"Okei, kas me just sattusime Mean Girls 3  võtteplatsile või juhtus see päriselt," küsis Kaspar mu käest kui Vanessa oli kuulde kaugusest väljas.
"Oi see juhtus päriselt. Meie kool on nüüdsest absoluutse monarhia all. Ja isegi Vanessa järgib reelgleid," vastan ma.
"See kool on alati olnud absoluutse monarhia all. Vanal valitsejal lõigati pea maha ja uus astus asemele," ta lõi oma kahvli järsult salatisse. "Sellest aastast võib isegi midagi huvitavat oodata."
Hakkasime mõlemad naerma oma arutelu üle.
"Jah, nagu siin kunagi midagi huvitavat juhtuks. Me ei ole Hogwartsis," lausun ma kui oleme rahunenud.
"Kes teab millega meie uus valitseja hakkama saab," ütleb Kaspar muigel suuga.