Põgene varjudest

5

Ma polnud teda varem siin poes näinud. Arvasin alati, et Vanessa sugused ei käi väikestes tänavapoodides.
Stereotüüpne ma tean aga mida sa rikaste inimeste kohta ikka mõelda saad.
Tahtsin ümber pöörata kuid otsustasin, et mind ei tohiks tema kohalolek häirida. Nagunii minust välja ei tee. Liikusin jäätise külmiku juurde.
Kahjuks tõstis ta pilgu ja märkas mind. Ma võptasin ja lõin oma pilgu kiiresti maha. Tema paistes silmi vaadates näeb ta isegi inimlik välja. Tal pole vist täna kuigi hea päev olnud.
"Hei," ütlesin ma esimesena üritades seda piinliku olukorda paremaks muuta.
"Hei." Ta vaatas uuesti külmikusse ja uuris jäätiseid.
Appi kui piinlik.
"Kui otsid midagi head siis vali see šokolaadi oma. Teeb tuju paremaks."
Mida sa üritad Beca? Võta oma kuradi jäätis ja tõmba uttu.
Kuid ma ei suuda ennast liigutada.
"Milline jäätis aitab murtud südame puhul?" Küsib ta pomisedes. Ta ei vaata mulle otsa ja teadsin, et see pole küsimus millele vastata. Ta haarab külmikust jäätise ja tuiskab minust mööda. Ei ütle isegi head aega.
Mida ma lootsin. Ära hellitatud tibi.
Võtsin ka enda jäätised, mõned snäkid ning liikusin kassa poole. Poleks arvanud, et seda saatanat teist korda päeva jooksul näen. Ja ma rääkisin temaga nagu vana sõbraga. Miks ei suuda ma kunagi oma suud pidada.
Kui poest välja astusin mõtlesin, et äkki näen veel Vanessat kuid ta oli juba minema jooksnud.
Ju oli tal piinlik, et keegi teda siin nägi. See pole kuigi rikas piirkond.

Kui Kaspari juurde jõudsin rääkisin talle Vanessast.
"Huvitav mida üks väike rikas saatan nagu tema sellises poes tegi?" Mõtiskles Kaspar.
"Seda mõtlen minagi. Pole kuigi hea märk saatuselt, et ma teda täna nii kohtasin. Oleks see siis olnud kusagil tänaval, kusagil tema kodu lähedal aga, et just seal poes. Kummaline."
"Peaks spioonideks hakkama ja välja uurima mis toimub. Kuigi see pole meie asi aga mulle meeldiks nende saladusi paljastada. Mõtle mis kohutavaid asju võib välja tulla. Äkki sõitis Vanessa kellegile otsa ja Heleene teab sellest ning üritab Vanessalt midagi välja pressida vaikimise eest." Ta vuristas kõik selle nii kiiresti ette, et hakkas hingeldama. Hakkasin naerma tema lolluse üle.
"Sul on tõesti väga loov fantaasia Kaspar aga ma ei usu, et see päris nii on. Ma arvan, et see on lihtsalt mingite fuuriate tavaline kisma. Küll paari päeva pärast ära lepivad."
"Aga kui ei lepi? Äkki uuriksid, mis seal toimub?"
"Miks mina? Ma ei hakka enda nina sinna sisse toppima. Pärast valatakse ka mul sinine värv kaela."
"Noh ma arvan, et praegu oled sina ainukene inimene koolist, kes temaga rohkem kui paar sõna rääkinud on. Teda ignoreeriti täna täielikult. Heleene oli vist oma koerad tööle pannud ja käskinud kõigil Vanessast eemale hoida."
"Tead jätame selle jutu ja hakkame filmi vaatama. Ma ei usu, et Vanessa kunagi mingile minusugusele tühjale kohale sellest räägiks," vastasin tüdimusest. Raiskame praegu vaid õhku ja oma närvirakke.
Kaspar mühatas ja pani filmi käima.
Kuid ma ei suutnud seda teemat unustada ja see näris mind terve aja filmi vaadates.
Äkki ma tõesti peaksin küsima Vanessa käest, mis toimub. Ma võiks ju üritada. Aga kui ma isegi prooviks temaga sellest rääkida kardan, et ta kratsiks mul silmad peast.
Kohe kindlasti kratsiks. Seega jääb see plaan ära.
Minu turvalisuse tõttu.