Põgene varjudest

4

Nagu arvata oli sadas vihma ka pärast kooli aktuse lõppu. Õnneks jõudsin ma seekord bussi peale ja nii istusingi juba Kaspari kõrval.
"Teeme täna filmiõhtu. Ma tahan Iron Man 3 uuesti vaadata. Või Captain America: Civil War. Mis sa aravad? Homme on nagunii laupäev," küsis Kaspar mu käest.
"Iron Man 3 on meil nii läbi vaadatud. Vaatame Captain Americat," vastasin ma.
Me oleme Kaspariga päris nohikud kui asi puudutab filme ja koomikseid. Suvel tegime filmi maratone. Vaatasime kõik Harry Potteri ja Näljamängude filmid läbi. Arutasime milline tegelane me võiksime Tasujates olla ja kas me elaksime üle zombie apokalüpsise.
Jah ma pole eriti tüdrukulik.
"Ma lähen käin pärast poes ja ostan popkorni. On sul mingeid erisoove?" Küsisin ma Kasparilt.
"Too seda jäätist mida sa alati sööd. Aga too kaks tükki. Ma tahan sellest rõvedast maitsesest suus lahti saada mida see salat mulle sööklas tekitas. " Ta krimpsutas nägu.
"Ja sa arvad, et jäätis aitab?"
"Muidugi," vastas ta ja naeratas kavalalt.
"Küll sa oled ikka lollakas," ütlesin ma ning müksasin teda.
Ta müksas mind vastu ning me mõlemad hakkasime kihistama nagu väikesed lapsed.

Bussist välja astudes saatis Kaspar mind koduni ja ütles, et ma kella kaheksaks tema juurde läheksin.
Maja ukseni jõudes nägin, et keegi on majja sisenenud kuna võtit polnud oma peidikus kivi all. Astusin tuppa ja olin juba valmis sisenejale kallale tungima kuid siis avastasin Laureeni laua taga saiakesi mugimas.
"Sa ehmatasid mind! Jumala eest ma arvasin, et meil on röövlid majas. Mida sa teed siin?"
"Sain aktuselt varem tulema niiet arvasin, et hüppan läbi," ütles ta saiakesi edasi mugides.
"Kuidas sa enne mind siia said? Ainuke buss mis sellel kellaajal siia tuleb oli see mille peal ma olin."
"Markus tõi mind."
"Markus? Kes ta on?" Küsisin ma segaduses.
"Ah, ta on üks sõber."
"Sõber? Käib ta meie koolis?" Istusin nüüd ta kõrvale ja haarasin ühe õuna.
"Mis sa kuulad mind üle või? Jah ta käib meie koolis. 12 klassis. Ta pakkus mulle küüti ja ma olin nõus."
"Sa lihsalt istud kellegi võõra autosse?"
"Ta pole mingi suvakas. Ma tean teda. Me oleme rääkinud. Kohtusime ta klassivenna peol suvel. Lõpeta ära see ülekuulamine juba sa kõlad nagu paps," ütles ta pahaselt viimase saiakese suhu pistes.
"Okei, okei ma lõpetan aga sa pead mulle uued saiakesed ostma." Ta raputas pead ja viskas saiakeste koti minu poole.

"Kuule, kuidas sul üldse Kaspariga läheb?" Küsis Laureen kui olime elutuppa diivanile end teetassidega sättinud.
"Mismõttes," vastasin ma.
"Noh see et kas sa hoiad ikka vaest poissi friendzone's? "
"Me oleme SÕBRAD. Ei midagi muud. Mitte kunagi. Ja üldsegi ma ei usu, et ma talle nii meeldin."
"Sa oled põrunud. Vaata milline sa välja näed. Täielik Megan Fox. Igaüks, kes oleks sinuga nii palju aega veetnud kui Kaspar, armuks ära. Ta on gei kui sa talle ei meeldi."
"Ta pole gei. Ma näen teda liiga tihti tüdrukute kanni vahtimas. "
"Aga mõtle: tal on hea moemaitse, ta liigub tihti poistega ringi, tal on ilus kann ja ta pole mind kordagi välja kutsunud."
"Esiteks: stereotüübid, teiseks: see et ta poistega ringi liigub ei tee tast geid ja kolmandaks: jumal tänatud et ta sind välja pole kutsunud. "
"Miks? Kas sa oleksid kade? " Küsis ta irvitades.
"Jah niii kade," vastasin sarkastiliselt.
Võibolla ainult pisut kade.
"Kusjuures ma lähen täna tema juurde. Filmi vaatama," ütlesin pärast seda kui Laureen minu kallal nokkimise lõpetas.
"Üüüü ja kas sa jääd ööseks ka? " küsis ta minult irvitades.
"Jah eks ma ikka jään. Kuule lõpeta ära see irvitamine. Mitte midagi ei juhtu."
Kuna minu ja Kaspari vanemad usaldavad meid ja teavad, et me ei tee midagi, siis mul lubatakse seal ööbida. Ja ka vastupidu. Erinevates voodites muidugi.
"Oh, kuule siis saad ju järgi küsida kas ta on ikka gei."
"Ah, lõpeta ära," ütlesin ja viskasin teda diivani padjaga.

Me rääksime mõnda aega kuni kell sai viis ja Laureen otsustas koju minna.
"Ärge siis väga käest ära minge lapsed," ütles ta kui hakkas uksest väljuma.
"Sa oled nõme," ütlesin ma teeseldes solvunut. Kallistasin teda ja läksin tagasi tuppa.
Mul polnud eriti midagi teha ja kuna kell oli alles viis siis otsustasin teha väikese uinaku.
Jah ma suudan keset päeva magama jääda.
Magasin peaaegu kaks tundi kuni äratuskell helises. Ütlesin Kasparile, et käin poes ära niiet panin märjad saapad jalga ja jope selga ning läksin majast välja.
Teel poodi saatsin emale sõnumi, et jään Kaspari juurde ööseks niiet ta ei pea muretsema. Pood polnud kuigi kaugel, kuid ma kiirustasin, sest õues hakkas pimedaks minema.
Mulle meeldib üksinda jalutada. Kõik on siis vaikne ja sa ei pea kellegagi rääkima. Rääkimine on nii ülehinnatud.

Poodi sisenedes teretasin kahte minu naabruskonna vanaprouat ja kiirustasin jäätise leti juurde.
Ma nägin kaugelt kedagi seal seismas. Alles siis kui lähemale jõudsin sain aru, kes see oli.