LUKE POV
Verd tilkus aina rohkem ja rohkem ning tundsin kuidas mul pilt tasku hakkab minema. Tavaliselt oleks mul süda pahaks läinud, aga ma olin sellega harjunud.
Ma ei tahaks täna surra, aga kui ma pean siis pean.
Õnneks oli mul paber valmis vaadatud ning ma hakkasin kirjutama, jah, enesetapu kirjad on nõmedad, nõustun. Aga nad peavad teadma, et see pole nende süü. Haarasin pastaka ja hakkasin kirjutama.
"Kallid brothers from another mothers ja Mercy Savannah..."
Ei see ei kõla õigesti...
"Kallid vennad ja Mercy.
See ei ole tüüpiline enesetapukiri, ma ei mõelnud seda üldse nii, see lihtsalt juhtus.
Igalühel on vaja õlga, mille najal nutta, minul oli see olemas ja ma olen selle eest tänulik. Ma olen nii õnnelik, et ma teid kõiki kohtasin poisid.
Ma mäletan oma esimest klassi võõras koolis, keegi ei tundunud väljagi tegevat. Korraga kohtasin ma teid, see oli vaid lihtne "Hei", millest meie sõprus algas.
Mõelda, ma olin siis just 7 saanud ja nüüd olen ma juba 20, täismees juba, nagu mu ema ütleks.
Igatahes, tänu teile olen ma nii kaua vastu pidanud, ma ei kujuta ettegi mida ma teeks, kui teid poleks. Olgugi, oli mitmeid kordi kui ma mõtlesin enesetapule, see pole esimene kord. Aga ma ei lasknud sellel juhtuda, sest ma tean, et te hoolite.
Ma arvan, et teadmine, et sured annab sulle sellise kindla tunde, sa ei saa enam ellu ärgata ning piinu tunda, samas jätab see ka veidi tühja tunde, mida ma teispoolsuses ilma teieta peale hakkan.
Ma olen ammu teadnud, et kunagi ma suren, aga mul pole olnud julgust sellist kirja varem valmis kirjutada, seega kirjutan ma seda, vaadates kuidas veri minust aeglaselt välja voolab.
Ma arvan, et te kõik kardate surma, aga ma luban teile, see pole üldse hirmus ega valus, vähemalt ei tunne ma hetkel valu. Ajaks, kui te seda loete, olen ma turvaliselt juba teispoolsuses, niiet teil pole mõtet mind haiglasse sõidutama hakata, te ei saa mind enam päästa.
Ma ei ole surma pärast kurb, ma olen elanud, ma olen armastanud ja ma olen ka kõik putsi keeranud, mitte meelega muidugi.
Ma jätan seljataha mõned inimesed, keda ma armastan ja põgenen oma lahendamata probleemide eest surma.
Jah, mu surm on arvatavasti teile kurb ja tundub ebaausana, aga see peab juhtuma ja mul on sellepärast kahju. Vabandust, et ma seda teile kõigile teen...
Ma armastan teid nagu vendi, mu kallid Ashton ja Calum. Ärge laske kellelgi öelda "armastan" asemel "armastas", see pole tõsi, ma armastan teid ka pärast surma edasi.
Armastus on olemas, isegi kui mind enam pole, ma luban teile. Niiet, ärge muretsege, okei? Ainult mina olen kadunud, mälestused elavad edasi.
Asjad mida teile rääkisin, kohad kus koos käisime, meie naerud ja nutud. Need on kõik tõesed ja alles. Ainuke mida pole olen mina.
Ma armastan teid kuuni ja tagasi mu kallid ja Mer sa oled mu pisike printsess ja ma kahetsen sinuga vähe suhtlemist nii fucking palju, sest sa oled imeline inimene.
Armastan teid igavesti,
Lucas Robert Hemmings"
Panin kirja ümbrikusse ja kirjutasin peale Ashtoni, Calumi ja Mercy nimed. Üks kiri oli kirjutatud. Nüüd teine, Michaelile.
