Kiusaja

Viimane hüvastijätt või kas on?

Meie väike, aga tuline vaidlus Liziliga ei jäänud täna mu viimaseks, selle koha pealt, kas Caspar on surnud või endiselt elus. Õnneks leevendas mu hea tuju üks mõnus ja soe suudlus Cas.. Semilt. Ta ilmus välja ei kusagilt ja võlus mind selle kirsiga maasikatordil. Õnneks oli tema ainus, kes isegi ei maininud Casparit ja see oli hea, aga siiski hakkas mu hinge kriipima Caspari öeldu "Sem käskis mul sind hoida." Ma ei mõistnud ikka, miks ta oli seda öelnud. Ta ei näinud küll välja, nagu ta oleks kuhugi minemas.

Siiski otsustasin täna mitte Casparist rääkida, kuid olin samuti ka veendunud, et mõni tropp tuleb jälle mölisema, et kui surnud Caspar ikka on. Ma olin enda, Casparile ja Semile mõtlemisega nii kinni, et ei märganudki, kui taskus mu telefon helisema hakkas. Õnneks Sem müksas mind: "Päikseke, su telefon heliseb."

Andsin Semile killukese oma säravast naeratusest ja haarasin telefoni: "Haloo, kes on?"

"Kallis, jää rahulikuks," emps rääkis ikka väga imelikult.

"Mis sa jälle tegid? Mis sa ära lõhkusid?" emps lõhub tihti mu asju nii, et mind ei üllataks, kui mu puuder või midagi oleks katki läinud.

"Casparil lülitadakse masinad välja," emps, ta just ei öelnud seda.

"Mida? Casparil lülitadakse, mis asi välja? Nad ei tohi seda teha." Paanika minu sees sai süüdet ja pisarad hakkasid voolama, aga mitte kurbusest. Praegu oli mul mõttes vaid see, kuidas Casparit päästa, sest nad tahavad teda ära tappa.

Ma olin ta kõrval, kui nad seda tegid. Ma hoidsin ta käest tema viimasel paaril elutunnil. Ma ei andesta neile kunagi, et nad Caspari ära tapsid. Kas tädi Kate tõesti tahtis jääda täiesti üksi. Ta mees suri vähki nelja aasta eest ja nüüd ta lülitas oma poja elu välja. Ta on sadist. Tapku siis ennast ära või midagi, ning jätku ennast pojata, aga miks ta minult pidi Caspari ära võtma. Ta võttis kõikidelt meilt Caspari ära.

Emps, aga ei visanud tädi Kate välja, nagu ma palusin nii, et ma läksin ise minema. Kell on vähemalt kümme õhtul ja ma pole ikka veel otsustanud kuhu minna. Ma ei sa Lizili või Casandra juurde minna, sest sinna tuleks emps mind otsima nii, et ma pean põgenema kuhugi kaugele, kust nad mind ei leiaks.

"Ära vaeva enda peakest," mida perset, see oli Caspari hääl mida ma enda selja tagant kuulsin. Mul käisid judinad üle selja, aga kui ennast pöörasin ei olnud seal kedagi. Kuid koheselt kostus mu kukla juurest: "Ma tean kuhu me lähme."

"Caspar, kuidas sa siin saad olla?" ma olin kindel, et see on Caspar, ning ennast pöörates sain ma kinnitust. See oli Caspar, kes seal seisis. Ma tahtsin talle kaela viskuda, aga ta astus eest ja raputas pead.

"Mitte siin," otsustas ta viimaks minu nõutud näole vastata.

"Kuna siis? Kuna sa kavatsesid mulle öelda, et sa pole surnud?" miks see poiss seda minuga teeb?

"Seda, et ma pole surnud ei kavatse ma sulle kunagi öelda. Ma võin öelda, et ma olen alati su kõrval või, et ma tean mida me järgmiseks teeme, aga mitte seda, et ma pole surnud," mis tal viga on? Caspar pole kunagi nii imelik olnud. Ta ei meeldi mulle, kui ta selline on. Ta oli nohkarina ka parem.

Mida vittu, nüüd ta üritab mulle näpuga näidata, et ma kaasa läheksin? Kas ta lihtsalt ei võiks öelda. Ma ei saa sellest poisist aru, alguses oli ta sitapea, siis oli paar nädalat lahe, ning lõpuks suri ära ja nüüd on ta siin ja täiesti elus. Mida ma peaksin sellest arvama.

_______________________________________________

Mida teie sellest arvate? Kas Caspar on elus?

Kindlasti pange vote ja kommenteerige, mis te arvate.

Osa on jälle pisut lühike, aga mul on motivatsiooni kriis nii, et kui kellelgi on ravi selle vastu või keegi annab hea nõu mida teha, siis võite jälle kommenteerida.

Musid-kallid-õhupallid