"Kas sa ütleksid, kuhu me lähme? Ma olen sul juba terve tunni järel käinud," minu mõõt hakkab täis saama. Ükski inimene ei tohi minu Melodi Mansoniga nii moodi pullida.
"Ma ei saa sind usaldada. Sa võid kellelegi rääkida. Ma tahan lihtsalt, koos sinuga olla. Mul ei ole neid vaja. Nad peaksid sind hulluks," waat? Kas keegi selgitaks, mida Caspar just ütles. Ta muudab mu segaseks.
"Ma olengi hull," üritasin nalja teha, aga see ei õnnestunud. Caspar vaid vaatas mind, ning kui ma ei eksi, siis ma vist isegi nägin pisarat.
"Sa ei tea, mida sa räägid," samal ajal, kui ta seda ütles astus ta kahe sammuga minuni, ning asetas näpu minu huultele, "kas sa mäletad, kuidas me väiksena vanemate eest ära jooksime?"
"Mäletan, mis siis?" see poiss naerab minu üle. Kõigepealt on hälvik ja siis hakkab veel lapsepõlve meenutama.
"Nüüd me peame sama kiiresti siit minema jooksma," ta lausus seda ja ma tegin nägusid, "sa saad hakkama. Lisaks ei ole see väga kaugel."
"Oled kindel?" küsisin talt kindluseks, ning tema vaid tõi nähtavale väikse noogutuse. Õnneks oli see hetkel piisav, ning ta hakkas jooksma. Mina, aga jäin kohale paigale, sest sel hetkel jooksmine tundus idiootne.
Ta märkas, et ma ei hakanud jooksma, ning jäi seisma ja põrnitses mind. Ma sain aru mida ta mõtles.ja hakkasin jooksma. Ta naeratas, ning ootas mu endale järgi. Kui olin temani jõudnud, siis haaras ta mu käest ja tõmbas mind enda temposse.
"Sa ütlesid, et see on lähedal," kurtsin Casparile, kuna olime jooksnud üle kahe tunni. Mul oli võhm täiesti väljas. Hing rippus paelaga kaelas. Ning temal ei olnud mingit muutust, ta ei hingeldanud või noh ta üldse ei hinganud.
"Vabandust, minu jaoks ei ole see enam mingi maa. Ilma sinuta oleksin juba tunnike tagasi kohal," ta oli aus. Nagu mida hekki, mis toimub? Ta on nii imelik. Ma arvan, et mulle meeldis vana tema rohkem.
"Miks sa oled selline?" küsisin viimaks Casparilt.
"Milline?" kas ta tõesti ei mõista?
"Sa käitud, nagu mõistlik inimene. Kõik su käigud on läbi mõeldud, mitte nagu vanasti, et plaks olid lahe ja plaks olid nohkar.
"Kas sulle ei meeldi see?" tal oli ikka väga imelikult murelik. Varem oli ta kartlik või häbelik, aga nüüd murelik ja kalkuleeriv.
"Mulle meeldib see, aga see on võõras," ma peaksin endaga diili tegema, et ma ei valetaks rohkem.
_________________________
Vabandust, et osa on pisut lühike või imelik, aga ma kirjutasin selle telefonis, ning seda korvan lisa osaga.
Aga kommenteerige ka oma arvamus, sest ma pole 100% kindel, kas olen õigel teel.
YOU ARE READING
Kiusaja
Teen FictionTõde mida tahad kuulda ja tõde mida ei taha kuulda ei ole enam sinu valida, see otsustatakse juba eos sinu eest ära.
