Kiusaja

Vikatimees muudab mu äkiliseks

Melodi POV

"Kallis, sa oled terve nädala olnud kas enda toas või haiglas, sa pead välja minema. Mine kooli, näed oma sõpru," emps käib mulle iga päev peale, et ma kooli läheksin, aga minu koht on haiglas Caspari kõrval. Ma tean, et Caspar vajab mind seal, aga ma ei tohi seal olla, mul ei lubata seal olla ja see on minu jaoks raske, aga ma teen seda. Ma lähen kooli.

Ma vaatasin kella ja märkasin, et mul on viis minutit, et valmis panna nii, et ma tõmbasin kapist esimesed ettejuhtuvad riided ja soengu panin patsikummiga krunni laatsesse asja. Sokke ma paaris ei leidnud nii, et paremas jalas oli mul roheline ja vasakus kollane sokk. 

Kodust väljusin ma suhteliselt rääbakil olekus. Õnneks mu ferrari on veel korras. Nimelt tõmbasin jaki taskust oma auto võtmed -kuhu olin palju meloni värvi kivikesi kleepinud- ja avasin auto, mille uksed koheselt avanesin, sest ega ma ei lepiks autoga, mille uksi ma pean ise avama.

Istusin autosse, surusin võtmed luku auku ja keerasin süüdet, aga mida keerata, kui  midagi ei juhtu. Ma keerasin süüdet oma kakskümend korda, aga kasutult. Kui olin aru saanud, et auto peksmisest ja võtme keeramisest pole kasu, siis jooksin tuppa ja läksin auto võtmete kapi juurde, aga minu kahjuks olid ainsad autod, mis autopargist on mulle lubatud kasutamiseks, vaid kaks vana ladat ja üks opel. Ma vihkan neid autosi, aga kuna olin juba esimesse tundi hiljaks jäänud, siis haarasin Opeli võtmed ja tormasin autosse.

Kuna Opel on üpris aeglane, siis jõutsin kooli natukene enne esimese tunni lõpu, ning otsustasin autos vahetunni kella oodata, sest ma lootsin, et saan vaikselt rahvasse sulada, aga ei. Juba kui ma uksest sisse astusin, vaatasid kõik mind pilguga "Issand, mis see eit selga visanud on" või "Kõigepealt ajab poisi haiglasse ja nüüd on ise mingi kalkar."

"Mis Caspariga juhtus? Millal ta täpselt suri?" see oli loomulikult Lizil, kes oli uudishimust ja klatsi ihast lõhkemas. See ei üllatanud mind, aga ma ei tahtnud teda näha, kuna tema ei suutnud minuga jagada minu kurbust ja kõiki muid tundeid. See mis mind läbis oli kohutavalt raske ja tema polnud kindlasti mitte tundeline inimene. Tema tahtis Casparilt vaid seksi ja nüüd kui ta on masinate abiga vaid elus, siis temast hoolimise näitamisega on natukene hilja.

"Ta pole surnud, ta on endiselt elus," ohkasin lõpuks.

"Aga kõik räägivad," ei jäänud Lizil ikka rahule.

"Ja, kas keegi neist on Casparit nende masinate küljes abituna näinud? Ei! Ja see ongi põhjus, miks nende jutt ei vasta tõele," mu jutt oli üpris segane ja üpris valju, aga ma lootsin, et nii jõuab Lizilile kohale, et Caspari elu on hetkel ohus ja tema kasul feimi teenimine ei lähe seekord läbi.

"Lizil, Melodil on õigus. Kui ma õigesti aru sain, mida Melodi mõtles, siis praegu ei ole koht, kust saaks sõpru sellega, et sul on infot surnud poisist," ma olin tänulik Casandrale, et ta seda ütles, aga kas Casandra ka tõesti mõtleb, et Caspar on surnud?

"Caspar ei ole surnud," ütlesin juba nutt kurgus Casandrale.

"Ma tean. Ma käisin teda vaatamas, aga kõigi teiste jaoks on ta juba surnud," mind ehmatas Casandra öeldu.

"Miks sa Casparit vaatamas käisid," olin osalt armukade, kui ka ehmunud.

"Küll sa kunagi kuuled," Casandra on ikka väga ülbeks muutunud.

"Sa julged, mulle seda mitte öelda, miks," ma olin väga pahane, sest miks peaks Casandral mingi saladus minu Caspariga olema. See sammuti ärritas mind, sest tõesti, mida peaks Casandral Caspariga olema? Ta isegi ei suhelnud Caspariga, kui me koos kuskil käisime.