Laager [Lõpetatud]

#3.-See Haige Gei

"Derek, ta on alati erinevate tibide mestis. Ühesõnaga player." seletas Lucy mulle seda tüüpi.

Täielik gei.

"Muide kohe hakkab õhtusöök" tuletas Lucy mulle meelde.

"Aitäh et mind abistad" naeratasin tüdrukule ning kuivatasin nägu kuna sain just verest puhtaks.

Panin helesinised skinnyd ning halli suure kampsuni. Juustel lasin langeda. Veab et mul pikad juuksed.

Panin lühikeste säärtega tossud ning me kõndisime söökla poole.

Sarah ja Susie pole pärast seda enam meie toas käinud ju siis Dereki juures.

Issand kuidas ma need kaks kuud vastu pean.

Võtsin kandiku ning mulle tõsteti kartuliputru kanakoivaga.

Läksin Lucy järel lauda istuma kus ta sai kõigiga hästi läbi.

"Näed, see on mu suur sõber Damen" näitas tüdruk blondi peaga poisi poole.

"Ja see on ka väga hea sõbranna Melody" näitas ta mustade juustega tüdruku poole kes mulle naeratas ja ma naeratasin vastu.

"Kuulge, keegi tahab täna pasteerida kedagi?" hüüdis poiss nimega Brandon

Kõik me naersime kuni järsku mu pilk peatus otse mu ees kus istus Derek.

Ma tõusin püsti ja viisin toidu prügikasti mida ma ei jõudnud süüagi ja läksin õue jalutama.

Minu haiguse tõttu peaksin ma sööma mitte nälgima.

Kuna esimene päev oli saime me vaba õhtu.

Kuulsin et siin on järv.

Seega ma läksin uudistama.

Kõndisin mööda metsarada kuni kuulsin samme.

Pöörasin ehmunult ringi ning nägin Derekit..

Hakkasin oma samme kiirendama kuni jooksuni.

Lõpetasin kuni olin järve ääres.

Ma võtsin enda tossud jalast ja kõndisin mööda liiva.

Viimati kui ma rannas käisin siis polnud mul muret, et ma suren.

Aga nüüd.

Ma istusin liivale maha ja vaatasin järve ja päikese loojangut.

"Sa tead, et me ei jäta seda asja nii" rääkis Derek mu kõrval.

Mida ta jahub? Mul üldse pole tuju teda kuulata.

"Sa sured, kuuled" karjus tüüp.

Jah. Ta pidi seda ütlema.

Üks pisar jooksis silmist ning jäi põse peal pidama.

Ning nii ka teine, kolmas, neljas ja viies pisar.

"Kõik korras?" küsis nüüd tüüp.

Ah ja. Tema ka veel siin.

Ta liikus minu juurde ning puudutas mu õlga.

Olin äkiliselt püsti ning kuivatasin oma pisaraid mis ajasid meigi laiali.

"Tead, põle põrgus. Tapke mind siis ära. Nagu mul oleks täiega eluisu" kisasin tema peale ning jooksin maja suunas numbriga seitse.

Jõudsin metsast välja ning nägin et kõik noored istusid lõkke ääres. Tore mina sellest midagi ei teadnud.

Jooksin sealt mööda, mind ei huvitanud et teised mind jälgisid.

Kuulsin vaid Lucyt mulle järele jooksmas ning minu nime hüüdmas..

Jõudsin majja ning läksin vetsu et meik maha võtta.

Ma pean tugev olema.

Delia. Sa oled oma pere must lammas muidu.

Näita veel oma viimased päevad kes sa oled.

Vahetasin meigi ära ning väljusin vetsust.

"Kõik korras?" tuli Lucy kohe minu juurde ning nägin et ka Melody oli siin.

"Me nägime kui Derek pärast metsast välja tuli. Kõik arvavad et ta vägistas sind" ütles Melody.

Mille peale ma naerma hakkasin.

"Naeruväärne, ma olin järve ääres. Ma hakkasin kurbade mälestuste peale nutma ja tema tuli ning ma jooksin ära. Ta ei teinud midagi" proovisin elevandist sääske teha.

Ei Delia. Ta ei teinud midagi. Ähvardas sind tappa.

Kuhu sa tulid?

"Lähme?" küsisin ning otsustasime lõkkeplatsile tagasi minna.

Mul oli jälle hea tuju tagasi ning ma ei oleks lasknud seda kellelgi rikkuda.

Hakkasin majast väljuma kui äkitselt.

"Oota, mu tossud jäid järve äärde" ütlesin Lucyle ja Melodyle.

"Otsime homme, ma ei usu et need ära võetakse.

"Okei" noogutasin ning me liikusime lõkkeplatsile.