Laager [Lõpetatud]

#16.-Malle

Dereki vaatenurk

Otsisin Deliat taga.

See oli valus hoop nii mulle kui ka temale.

Usun, et nüüd ei julge Brandon talle lähemalegi minna.

Leidsin tüdruku järve äärest. Ta istus liival ning nuttis.

"Delia" ütlesin vaikselt mille peale ta võpatas ning minu poole vaatas.

"Derek, ma ei jaksa niimoodi.. See siin on lihtsalt hullumaja. Üks tõmbab suudlusesse, teine saab valesti aru. Sõimamised. Asjade puruks peksmised. Haavad mu kehal. Ma ei jaksa enam" ütles tüdruk sügavalt ohates.

Just, mina olen see kes tegi talle alguses haiget.

Kes peksis teda. Tegi tema tahvelarvuti mõraliseks. Lõi vere ninast jooksma. Ma vihkasin teda alguses ilma põhjuseta mis muutus armastuseks.

Delia muutis mind. Muutis mind ühe naise meheks. Meheks kes ei tõmba ringi nagu varem.

Ta tegi mind õnnelikumaks kui üldse keegi mind teha saab.

Läksin tüdruku kõrvale istuma ning võtsin ta enda embusesse.

"Sa oled minu printsess" ütlesin teda kallistades ning meid kiigutades "niiet naerata natukenegi"

"Derek palun, mul pole tuju" ütles ta kurvalt.

"Printsessid ei tohi kurvastada, no palun. Natukenegi rõõmsam nägu" anusin teda.

Lõpuks, ta tõstis suunurki.

Kuid mitte piisavalt.

"Ma ei saa sind nii kurvalt vaadata" muutusin ise ka kurvaks.

"Derek" ütles Delia mu nime sosinal.

"Mh?"

"Ma tahan koju, kaugele siit" lausus ta mis mind hetkega ehmatas.

"Sa ju ikka tead, et kaks kuud on kohustuslik käia siin laagris. Varem sind ära ei lasta" seletasin talle.

Tõmbasin teda lähemale. Reaalselt see võimalik ei olnud.

Ma ei tahtnud teda kaotada. Mul on selline tunne, et kui ta tugevalt minu käte vahel ei ole lendab ta minema või võetakse ta minult ära.

Me oleme niigi palju kannatand.

Ausalt öeldes ma ei tea Delia kohta mitte midagi.

"Delia, kas sul on õdesid?" küsisin tüdrukult.

"Ei, ja vendasid ka pole" oli vastus.

"Koduloomi?"

"Ei" järjekordne vastus.

"Parim sõbranna?"

"Ei" vastas ta.

"Miks?" olin ehmunud. Mis tal siis on?

"Ma ei usalda kedagi. Ma tean, et kui ma kedagi lähedale lasen saan ma haiget või saavad teised" seletas tüdruk mulle ka seda lahti.

Ma ei mõista teda. Ta ei saa ju nii üksik olla.

Ta näeb välja täpselt nagu üks eksinud ja üksildane ingel minu käte vahel.

Ma ei tahtnud enam midagi küsida sest järgmine hetk oleksin mina murdund ja öelnud midagi halvasti nt: 'mis inimene sa oled et pole parimst sõpra'.

See on minu puhul täiesti tavaline.

Täiesti.

"Tõuse, meil tuleb päevaplaan varsti" käsutasin Deliat püsti tõusma.