Laager [Lõpetatud]

#11.-"Kuradi lipakas"

Sarah vaatas mind üllatunult.

"Sa..sa.." hakkas ta kisendama.

Demonstratiivselt panin ma kõrvad kinni.

"Lalalalala" karjusin kõvasti, et ma segaksin tema sõimusõnu minu vastu.

Midagi ta seal kisendas kuni ta lihtsalt ülbelt vaatas mind.

Võtsin käed kõrvadelt.

"Väga hea, et lõpetasid. Juba tüütuks muutub" ütlesin ning hakkasin maja poole sammuma.

"Ma pole veel lõpetand" kisendas Sarah mu taga.

Poiss kellega ma 'kakskordakokkupõrget' tegin jooksis mulle järgi.

"Ma olen muidu Calum" vastas poiss.

"Delia, aga sorry kui ma ajan su kellegagi sassi, sest mulle ei jää nii kiiresti kõikide nimed pähe" naeratasin poisile.

"Ma lähen, tsau"

"Tsau" hüüdis poiss kukalt sügades järgi.

Astusin tuppa ning viskusin voodisse.

Hakkasin äkitselt mingeid laulu viise ümisema.

Ma teadsin seda laulu, aga nimi ei tulnud meelde.

Ja nüüd ma pingutan oma ajurakke et teada saada mis laul see on.

"Äkaaa, see pole is it truee"

Karjun ma endaette.

"Heroes pole ka kindlasti"

"Seal on taga lauljad"

"Kurat aju Hakka mõtlema!!!"

"Einoooo see pole you dont own me"

"Sa tead seda, davaj aita vähemalt 'ajuke' selleks sa mul peas kinni oledki"

"Või polegi sind seal"

"Kurat ma ei saa sind usaldada kaaa!!!" kisendasin viimast lauset kõvasti ja just siis astusid Lucy, Kian ja Derek tuppa.

"Kellest sa räägid?" kergitab Lucy kulmu kui näeb, et kedagi pole toas ja telefoniga ka ma ei räägi.

"Aa..pfft. Ma siin oma ajuga veidike vestlesin"

"Psühhopaat" naeris Lucy mu üle. "Oma ajuga? Ausalt Delia?" irnus tüdruk ukse juures vastu seina toetades.

"No, ma proovisin ju ühte lugu meelde tuletada." proovisin end piinlikust olukorrast vabastada.

"See ei muuda asjaolu, et sa räägid enda ajuga kes ilmselgelt ei kuule sind" naeris nüüd Kian ka.

Lõpuks irnus Derek ka.

"Psühhopaat" naeris Kian.

"Teate, leidke endale uus naerualune" ärritusin ning haarasin telefoni ja liikusin kiir sammul koridori ja lükkasin nad eest ära, et ise väljuda.

Lükkasin ukse pauguga kinni ning jooksin mere äärde.

Vedas, et ma kerisin kõrvaklapid telefoni ümber.

Ühendasin kõrvaklapid telefoniga ning panin spotifyst juhu esituse.

Muidugi, aitäh ajuke.

Just spotifyst tuli see laul mida ma meelde üritasin tuletada.

Alan Walker-Faded

Ümisesin lugu kaasa ning suundusin metsa poole.

Kõndisin mööda radasid ning ümisesin erinevaid laule mis mu telefonist tulid.

Mul oli tunne, et keegi ei mõista mind.

Tunne, et ma olen enda murede külge aheldatud.

Kõndisin oma tiirud metsas ära

Asusin tagasi kõndima. Jõudsin järve äärde. Ning seal. Seal ma nägin Kianit.

Kõndisin poisi juurde. Aina lähemale jõudes oli mul kahtlus et ta nutab.

Ning kui ma tema kõrvale istusin saigi ma kahtlustus tõeks.

"Mis juhtus?" küsisin poisilt.

Ei ta ei nutnud nagu tüdrukud nutavad.

Ta ei virisenud.

Ma isegi ei kuulnud et ta nutaks.

Ainult selle järgi sain aru, et ta jõllitab ühte kohta pisarad silmist veeremas.

"Ema suri täna öösel" ütles poiss ning ma vaikisin.

Ma suren ka varsti ära.

Ma ei tahaks küll nähs inimesi minu üle nutmas. Nad kõik peaksid õnnelikult oma eluga edasi minema.

Ma sünnin niikuinii uuesti.

Poiss tõusis ning ka mina tõusin kiiresti.

"Mul on nii nii kahju" ütlesin talle vaikselt ning me kallistasime pikalt.

Ma ei kujuta ette kuidas ta suudab ilma emata edasi elada.

Ta tahtis veel järve äärde jääda.

Kõndisin siis majja.

"Lucy?" küsisin tüdruku nime.

"Ole vait!" käratas ta mille peale ma võpatasin.

Vannitoast väljus Derek.

"Derek" tahtsin küsida tema käest mis Lucyl viga on kuid ta lõi mind näkku.

"Kuradi lipakas selline"

Vaatasin teda ehmunult.

Mida ta just ütles?