Ebatõenäoline

《7.Peatükk - Everest》

Minu mõtlik pilk oli kleepunud kapil seisvale klaaspurgile, mille sees olevad pisikesed paberrullid on puhas müstika. Millegi pärast ei mäleta ma ainsatki sõna, mille olin sinna aastate vältel kirjutanud. See purk on vana Everest Evergreeni kehastus ja sellest mälestuste virnast tuleks lahti saada. See tuleks siit toast likvideerida, ent ma ei suuda end selleni viia.

See purk on nagu valetaja paradoks. Valetaja paradoks mõistena on lause, mis on samal ajal vale, kui see on õige. Järelikult on see klaaspurk samal ajal täis valesid, kui see on täis tõde. Ma võin öelda, et sellesse purki lukustatud laused on õiged, ent need ei ole tegelikult õiged, need on näiliselt õiged. Mis lahutab seda purki tõest ning näilisest tõest? - Ma kirjutasin paberrullidele tol ajal tõde, vähemalt nii ma lootsin, kuid tegelikult olid need valed ning ma teadsin seda. See purk on nagu paradoks, kuid samas ei ole ka. See ongi müstika.

Ma tõusin voodilt püsti ja võtsin kapilt klaaspurgi. See oli tavalise moosipurgi mõõtmetes, mitte midagi väga suurt ega majesteetlikut. Isegi markeriga illustreeritud klaas oli veidi kulunud, rääkimata kaanest, mida olin tuhandeid kordi kinni ja lahti keeranud. Keerasin kaane purgilt maha ja vaatasin valgeid paberrulle, mis ei tundnud mitte kuidagi teistsugused, võrreldes sellega kui väljaspoolt purki vaadata. Kiusatus oli lõpuks nii suur, et ma võtsin klaaspurgi sügavustest ühe paberrulli, asetasin purgi enda kapile ning kruttisin rulli ettevaatlikult lahti.

"Ükskõik mida sa ka ei teeks, on elu alati ühesugune - hommikud on lühikesed, päevad mööduvad kiiresti ning ööd on surmkindlad."

Seda ma vana Everest Evergreeni juures kõige rohkem vihkasingi. Ta tahtis suruda kõik tõetruud asjad ühte purki, et need enda kohal püsiks. Ta tahtis, et need seisaksid täpselt käe ulatuses, kui tal juhuslikult tekiksid mingid kahtlused olemuses või elus. Või, et kas senine elu on üldse olemas olnud. Ent ta ei avanud seda purki mitte kunagi, et sealt midagi võtta, vaid sellepärast, et sinna midagi juurde panna.

Ma võiksin kohe praegu mõne paberile kirjutatud vale hõlpsasti ümber lükata. Päevad ei möödu kiiresti, sest mõned minutid on pikemad kui teised. Mõned sekundid on piinarikkamad kui teised ja mõni minut tundub koguni sekundina. Vahet ei ole kus või millal sa elad, aeg sureb koos sinuga. Ilma sinuta ei oleks aega olemas, sest sa ei elanud, et teada, mida aeg tähendab. Võib-olla sa elasid, kuid ei mõistnud. Kuid siis oleks see tuulde visatud aeg, kui elasid ilma ühegi prioriteedita. Elasid lihtsalt selleks, et surra.

Puhas mõte sellest, et mina olin need laused siia purki pannud, ajas mind iiveldama. Nüüd on need hetked unustuste hõlma vajunud, täpselt nagu kõik muu. Ma surusin enda käe rusikasse, tundes kuidas paberi tüki teravad ääred veidi haiget tegid, ja viskasin seejärel selle prügikasti. Pärast seda oli mu uudishimu sama kiiresti kadnud, kui see oli ilmunud. Asjad, mis praegu tähtsusetuna näivad, olid kord talumatud.

Ma kõndisin tüdinenult trepist alla, teadmata, mis mulle tüdimust valmistas. Võimalik, et ma olin väsinud egoistlikust maailmast, mis mu ümber aina kasvas, kuid ei kahanenud kordagi. Just sellepärast ei mõista ma usku, ent sellegi poolest pöörduvad isegi kõige lootusetumad inimesed taeva poole, et midagi küsida. Nad teavad, et seal pole kedagi, kuid sellegi poolest küsivad. Armu paluda mitte kellegilt on mõttetu, mistõttu näen ma usklikke kui haigeid inimesi. Võib-olla olen minagi piiratud mõtlemisega, kuid on parem uskuda iseendasse kui usaldada ettekujutluse vilja. Teadus on täpsem kui religioon, sest sealt maalt on võimalik edasi leida loogilisi lahendusi. Religioon, sealne küsimus on: "Kuidas muinasjutt lõppeb?" Kas inimkond sureb välja või mitte? Kuidas maailm lõppeb? ...või kus on lõpp? Kas see on üldse olemas?

Mõeldes enda peas nendele küsimustele, jalutasin ma mööda Portlandi tänavaid Williami maja poole. Ma ei teadnud miks, kuid ma teadsin, et ma pean kiiresti midagi tegema. Mingigi adrenaliini laksu saama, et mitte surra siin, Portlandi tänavatel. Olen ilmselt tuhandeid kordi kirjutanud enda peas hüvastijätu kirja ning mõelnud sellele kuidas ma suren. Võib-olla ma ei suregi. Võib-olla ma suren, kuid ei saa mitte kunagi teada. Mitte kunagi.

Ma ei taha Quentinist hoolida, ometigi hoolin. Ma tean, et ei tohiks teda endale väga lähedale lasta. Mul hakkaks katus sõitma kui ta ühel päeval lahkuks, nagu kõik teised seda teinud on. Ma muutuks arvatavasti paranoiliseks, sest kõik faktilised teed viivad selle järelduseni, kuid mul on ükskõik. Ma oleksin nõus pärast seda murdepunkti surema, kuna olin teda tundnud. Tema melanhoolsest aurast joobunud ja muskuse ning piparmündi lõhnast sõltuvuses, ent siiski õnnelik.

Olin jõudnud Wolfie ukse taha ja otsustasin siseneda koputamata. Midagi oodates on tunne nagu sa kaotaksid aega, mis väljendub vaikuse ning veidra tunde näol. Nagu tavaliselt, olid tema koridorid täis tüdrukuid ja poisse, kes imesid parasjagu teineteiselt nägu otsast. Koridori puitpõrandat kattis punane vaip, akendele olid kardinad ette tõmmatud ja vesipiibust tulenevad suitsupilved muutsid ruumi udusemaks. Ma tean, et siin peaks lõbus olema, kuid see kõik oli tegelikult ääretult kurb. Siia tuldi, et unustada enda mured ning võib-olla iseennastki.

"Üksinda?" kuulsin Williami imestunud häält ütlemas ning tõstsin pilgu poisile, kes ei kandnud mitte midagi muud peale ruuduliste aluspükste. Willi juuksed olid sassis ning ta nägi veidi metsik välja, kui ta paaridele enda koridoris teravaid pilke heitis. Päeva lõpuks, võib-olla isegi hommikuks, ei huvitanud teda enam, kes seal olnud oli. Selleks ajaks olid kõik unustanud millest täna räägiti või kellega koos oldi.

Ma arvan, et kui ma poleks siia tulnud, ei teaks ma sellest päevast mitte midagi. Vähimatki. Keegi elas tol päeval nagu homset poleks, ent see ei jõudnudki tema jaoks kätte. Ma oleksin homme hommikul istunud enda toas ja vaadanud seda tobedat klaaspurki, mida ma nii väga vihkasin. Ma oleksin elanud edaspidi teadmatuses.