Ebatõenäoline

《 5. Peatükk - Everest 》

Ma olin just magama jäämas, kui Quentin mulle helistas ning mind Williami peole kutsus, mis kõlas üsna kahtlaselt. Mul ei läinud kaua, et Willi majani jõuda, hoolimata sellest, et terve Oregon mahtus arvatavasti meie majade vahele ära.

"Everest, eks?" ütles poiss välisuksel minu kätt surudes. William Silverback oli Bergeni Keskkoolis tuntud kuju. Ilmselt kahe asja pärast - tema juures toimusid Oregoni suurimad peod ning tema nõbu õppis Silverware'i Erakoolis, mistõttu ei käinud tema pidudel ainult Bergenlased, vaid ka Silverwarelased.

William oli pikk atleetliku kehaehitusega poiss, kellel oli tugev Austraalia aksent. Kõik tundsid teda hüüdnime "Wolfie" all, sest poiss mängis Bergeni korvpalli võistkonnas ning korvpalli armastasid siin "kõik".

"Jah," vastasin noogutades ning naeratasin, "kas Quentin on siin?"

"Ee...sa mõtled Xavieri?" küsis ta ebalevalt, tehes kindlaks kas me ikka räägime samast inimesest, ja ma noogutasin.

"Jah, ta tuli siia mõne aja eest," vastas William ning lasi mu uksest sisse.

Mul ei läinud kaua, et terve maja läbi käija ja veenduda, et Quentinit siin ei olnud, mis oli äärmiselt veider. Ta ei tundunud olevat selline inimene, kes kedagi alt veaks.

Olin segaduses ning otsustasin tema poole minna. Võib-olla oli tal paha hakanud? Võib-olla oli temaga midagi juhtunud?

Ma jooksin ilmselt terve Oregoni läbi, enne kui märkasin kedagi laternavalgusel seismas. See ei olnud lihtsalt "keegi", see oli... Quentin.

"Kus sa olnud oled, Quentin?" küsisin murelikult, vaadates tema jäika seisakut.

"Kusagil," ütles ta ning tõmbas enda punase Jersey taskust suitsupaki välja ja asetas ühe suitsu endale huulte vahele.

^^^^^^^^^^

"Ma nägin Quentin Winterit eile," teatas Annabell, kes nägi välja jubedam kui kunagi varem.

"Jah?" vastasin ükskõikselt, vaadates aknast välja.

Inglise keele ainetunnid olid ühtlasi kõige paremad, kui veidramad tunnid Bergenis. Eelkõige sellepärast, et kodutöid ei olnud peaaegu mitte kunagi ja õpetaja Yvest ei huvitanud, mida me tunnis teeme (või kas me üldse kunagi kohal olime).

Istusime Annabelliga akna all ja jälgisime Yvest, kes omaette süvenenult tahvli ees midagi seletas. Mehe vanuseks võis olla maksimaalselt umbes 40 aastat ning tema käsivarred olid tatoveeringuid täis.

Kuid jällegi, Bergenis oli kõik kummaline.

Ma ei saanud Quentinit enda peast välja. Ta oli teistsugune. Ta oli eriline.

"Everest, eks?" kuulsin tuttavat häält ütlemas ning keerasin enda pilgu William Silverbackile, "Um... see, et... kas sa tuleksid minuga välja?"

"Ma ei saa," vastasin kiiremini kui pidanuks.

"Ja miks mitte?" küsis Annabell, kes minu kõrval istus ning oli minu ja Willi juttu pealt kuulanud.

"Nii, et...teil siiski on Quentiniga midagi?" küsis Wolfie muiates.

"Ma ei tea," laususin ebakindlalt, vaadates üle klassi aknast välja. Kas meil oli midagi? Jah...ei? Ma ei tea!

"Quentin saatis mu putsi eile," sõnas Annabell mõtlikult.

"Tõesti? Miks?" küsisin, püüdes enda naeru tagasi hoida.

Kell helises just siis, kui tüdruk midagi ütlema hakkas ja ma ei kuulnudki mida ta täpselt ütles, kuid see polnudki eriti oluline.

"Wolfie!" karjus keegi eemalt ja Williami korvpalli meeskond tormas meie juurde, nad haarasid kaptenist kinni ning kandsid ta kätel inglise keele klassist välja. Nad tegid seda üsna tihti.

Järsku hakkas mängima Nirvana Paper Cuts minu taskus ning ma vastasin kõnele, välja tegemata Annabelli pilgust, mis oli kuidagi veider...koguni õel.

"Um...jah?" ütlesin viivitamatult, kuulates Quentini hinngetõmbeid läbi telefoni.

"Kas sul on täna midagi plaanis?" küsis poiss.

"Jah, sina," vastasin muiates, kõndisin klassist välja ja suundusin kirjanduse klassi poole.

"Armas," naeris ta närviliselt teisel pool toru, "ma ootan sind kell kaheksa vaksalis."

Oregoni üks kõige populaarsematest kohtadest oli vana vaksal, kus asetses nüüd üks kohvik. Rongijaam oli lõpetanud töötamise kaua aega tagasi, kuid see oli siiani Oregoni üks suurimaid vaatamisväärsusi.

"Okei," nõustusin viimaks ja lõpetasin kõne.

"Kas see oli Winter?" küsis Annabell, kalk pilk minu telefonile langemas.

"Jah," noogutasin tüdrukule, "kõik korras?"

"Jah, muidugi," nähvas Annabell, õrn sarkasmi varjund hääles mänglemas. Ta polnud mitte kunagi niimoodi käitunud. Ma ei jõudnudki Annabelli käitumist analüüsida, sest minu pähe mahtus vaid Quentin Charles Xavier Winter.

"Everest, kuhu sa lähed?" kuulsin enda isa köögist küsimas.

"Õue," vastasin rõõmsalt, tõmmates endale punaseid tenniseid jalga, milleta ma elada ei suutnud. Võis olla suvi, kevad, sügis või koguni talv ning ma ikkagi kandsin ainult tenniseid.

"Vaata, et sa hilja peale ei jää," hüüdis mu ema enda toast, ilmselt tegemas enda kontoritööd, mis põhjustas talle alailma migreene.

"Ei jää, ei jää," hüüdsin tagasi, heites viimase pilgu elutuppa. Tõmbasin süsimusta mantli endale selga ja kadusid õhtu pimedusse, lukustades enda järel välisukse.

^^^^^^^^^^

Rongijaama kohvik oli hubane väike koht, kus noored armastasid aega veeta. Lisaks maitsvale söögile, oli siin peaaegu Iiri pubi - hõivatud piljardilauad, noolemängud seintel ning hea meeleolu, mööda vaadates faktist, et alaealised said siit alkoholi osta.

"Kohvi?" küsis Quentin retooriliselt, asetades minu ette lauale pisikese kohvitassi ning süütas Marlboro suitsu, mis taas kord poisi huulte vahele oli kleepunud.

"Kas sa kavatsed kunagi maha ka jätta?" küsisin muiates ja võtsin tassist lonksu.

"Ma ei tea, millest sa räägid," naeris poiss.

Mina ja Quentin olime kaks fucked-up inimest, me olime kaks teineteise tükkidest kokku liimitud klaasvaasi ja osa minust lootis, et Quentin ei lahku nagu kõik teised.