Ebatõenäoline

《 3. Peatükk - Quentin 》

Mu ema ütles alati, et lootus on lollide lohutus ning ma tean väga hästi, et kildudeks kukkunud klaasvaasi pole võimalik ära parandada. Ükskõik kuidas sa need tükid omavahel kokku liimid, jäävad sinna ikkagi mõrad ja puudu mõned tükid.

Ometigi näen ma Everesti kui ravimit. Võib-olla tema saab mind aidata? Võib-olla tema suudab teha mu terveks? Võib-olla tema suudab muuta mu tagasi normaalseks?

Ma kardan iseennast, mitte midagi muud.

Ma seisan üksinda enda ja maailma vahel. Need müürid, mida olen aastaid ehitanud, on liiga tugevad. Mõnikord on tunne nagu ma oleksin siin lõksus.

^^^^^^^^^^

Mulle pole kunagi Annabell meeldinud. Eriti tema peod, kus alaealised joovad ennast täis ning teevad lihtsalt haiglaseid asju. Selle vastu ei oleks mul ilmselt vähimatki, kuid juhuslikult on Annabell minu naaber.

Ma ei uskunud, et see päev koidab, kuid ma andsin Annabellile kõik enda unetud ööd andeks ning olin neid nõus kasvõi sajandeid veel taluma. Ma tegin seda tol korral kui märkasin rõdul kedagi seismas.

Ma ei kavatsenud sellise külmaga õue minna, kuid uudishimu sai minust jagu.

Ümberingi oli pime, taevas särasid tähed - oleks olnud täiuslik aeg istuda akna ees ning vaadata läbi enda teleskoobi tähti.

Tõmbasin enda punase-valge jersey taskust Marlboro suitsupaki, süütasin välgumihkliga enda suitsu ning tõmbasin vabatahtlikult mürki endale kopsudesse.

"Suitsu?" küsisin tüdrukult, kes minu häält kuuldes võpatas.

Kui ta end minu poole keeras, vaatas mulle otsa sinisilmne tüdruk. Tema silmad olid väga suured, kuid nendes ei olnud mitte midagi kurja. Tal olid lühikesed tumepruunid juuksed, tumedad kulmud ning roosa nahk, mis õhetas kergelt. Mind nähes tekkis talle otsaette murekorts.

"Ma ei suitseta," vastas tüdruk.

"Tänapäeval suitsetavad kõik," ütlesin mõrult, "mäletan aega kus ma ei saanud aru, mida see inimestele annab."

"Ja kas sa said teada?" küsis ta naerdes.

Tema naerus oli midagi lohutavat, kuid ma ei tahtnud sellele mõelda. Ma teadsin, miks see mind lohutas ja see oli vale.

"Ei," sõnasin, üritades teda endast verbaalselt eemale lükata.

Ma pidin vähemalt üritama.

"Külm?" küsisin, võtsin endalt jersey seljast ja mässisin tüdruku selle sisse. Tal polnud seljas mitte midagi peale lühikese süsimusta peokleidi. Teda vaadates hakkas mul endal külm.

"Mis su nimi on?" küsis tüdruk mulle lahkelt naeratades.

"Quentin C. Xavier Winter," vastasin, tajudes enda perekonna nime ning aastaaja iroonilist kontrastsust, "sinu?"

"Everest," ütles ta pikemalt mõtlemata.

"Everest," proovisin tüdruku nime kõla, "nagu see mägi, Mount Everest?"

"Nagu see mägi," nõustus ta kerge noogutusega ja heitis pilgu tähistaevasse.

"Imelik, et ma sind siin varem ei ole näinud," ütlesin, visates pooliku suitsukoni üle rõduääre, lumme.

"Miks?" küsis Everest arusaamatult, jälgides kuidas koni kustus.

"Sest mul on tunne nagu ma teaksin sind juba kaua aega," vastasin viimaks, õrnalt naeratades.

^^^^^^^^^^

Esmaspäevad, Silverware'i keskkoolis, olid kõige igavamad päevad terves nädalas.

Mulle meeldis õppida, kuid täna oli teistsugune päev. Ma tahtsin näha Everesti... ei, ma vajasin teda.

"Kas sul on inglise keel tehtud?" küsis Isabell mulle naeratades.

"Ei," vastasin ükskõikselt.

Kunagi oli meil koos väga lõbus, vähemalt seni kuni mu vanemad mulle passiivselt helistasid ja mul oli tunne nagu neid huvitaks. Kui nad lõpetasid helistamise, sulgusin ma endasse ja muutusin kellegiks teiseks. Kellegiks, kes kasvas minu sees nagu parasiit, ja see hävitas mind.

"Q," ütles tüdruk, püüdes saada minu täielikku tähelepanu, "mis sul viga on?"

"Mida sa tahad, Isabell?" küsisin külmalt.

"Me võiks läbi saada nii, nagu me kunagi saime," sõnas tüdruk.

Ma oleksin tahtnud naerda, kuid ma oleksin ilmselt välja näinud nagu mõni psühhopaat.

"Mul on nüüd uued sõbrad," vastasin jahedalt, pidades silmas uimasteid, "sellised sõbrad, kes nuga selga ei löö."

"Quentin, sa tead isegi, et sa polnud sellele ajal kõige tervem inimene," ütles tüdruk teeseldud murelikusega, "ma ei oleks saanud sind aidata."

"Sa ajad mul südame pahaks, Isabell," vastasin, tõmmates koolikoti endale selga ja kõndisin väljakäigu poole.

Ta poleks pidanud mind aitama, vaid lihtsalt olemas olema.

Käivitasin enda Yamaha mootori ning suundusin Bergeni keskkooli poole, mis polnud siit kuigi kaugel.

Ma ei suutnud Everestita elada ja kui ma märkasin, et peaksin temast lahti laskma, avastasin, et olen temast juba sõltuvuses.