Ebatõenäoline

《 2. Peatükk - Everest 》

Keset kooliparklat seisis süsimust Yamaha mootorratas, millel istus Quentin. Ta oli enda ümber tekitanud tolmupilve.

Ta lihtsalt seisis seal, täpselt nagu üleeile - näos tuim ilme ning kurvad hallid silmad minule kleebitud. Ometigi kohtusime me esimest korda tollel rõdul...kuid see tundus nii turvaline. Nagu see oleks alati niimoodi olnud.

Jõudes talle lähemale, viskas ta mulle enda kiivri, öeldes mulle justkui telepaatiliselt, et selle endale pähe paneksin, mida ma ka tegin.

"Valmis?" kuulsin tema monotoonnset häält küsimas, kuid ma teadsin, et ta ei oota vastust. Täpselt nagu eelmine kord.

Poiss käivitas masina mootori ja me sõitsime kooliparklast minema, kiirtee poole.

Tuul vihises mu kõrvadest mööda ning ma tundsin end nii vabana. Ilmselt tunneb Quentin ennast samamoodi.

Ma ei küsinud talt mitte midagi, selleks ei olnud vajadust - me saime üksteisest aru ilma sõnadeta, kui see loogilisena kõlab.

Kui me olime jõudnud tema korteri ette, seisatas Quentin mootori ja me ronisime tema mootoratta seljast maha. Meid ümbritsesid paneelehitised, mida oli vaevu näha, sest väljas oli juba pime.

Seekord polnud taevas tähti, mida vaadata.

Quentin haaras kinni minu jahedast käest, juhatades mind edasi. Tema käsi oli nii soe ja pehme, kõik tundus hetkega nii turvaline.

"Meie esimene kohtumine jäi üpris lühikeseks," alustas Quentin vestlust, "ma mõtlesin, et kutsuksin su enda poole."

"See oli rohkem röövimise kui kutsumise moodi," muigasin, vaadates poisi korteris uudishimulikult ringi.

Korter oli suhteliselt suur, seinu ääristasid peale raamaturiiulite ka plaadivirnad. Kõik toad olid väga avarad, igas toas oli suur aken ning Quentini magamistoas asetses teleskoop, mille jaoks oli isegi aken avatud.

"Ma ei teadnud, et sul astronoomilised huvid on," sõnasin üllatunult, "poleks arvanudki."

Kui nüüd järele mõelda, siis ei teadnud ma Quentinist suurt mitte midagi, peale selle, et ta õppis Silverware'i erakoolis ning tüdrukud nägid teda kui jumalat või mida iganes. Quentin oli väga osav sõnadega, ilmselt sellepärast tüdrukud tal järgi jooksevadki.

"Ma olin koguaeg üksinda," lausus poiss, "ühel hetkel ostsin endale teleskoobi ja mõistsin, et ma pole ainuke. Enamik näevad tähti üksteise otsa klammerdunult, samal ajal kui mõned meist näevad neid üksikutena."

See polnud populaarne Quentin, vaid katkine poiss. Ta teadis, et selline Quentin ei meeldiks mitte kellelegi. Ilmselt sellepärast ta teda hoolega peitiski enda sees, isegi Annabell polnud teda kunagi näinud.

"Kui ma väike olin, siis mu ema ütles alati, et minu eesnime täht on taevas kõige eredam ja suurem täht," ütlesin vaikselt, "kui ta lahkus, ei leidnud ma seda tähte enam. Ma arvan, et see kustus."

"Everest, pole oluline kas see on veel seal või mitte," sõnas poiss mulle naeratades, "tähtis on see, et see oli kunagi seal."

Ma olin seda vastust aastaid oodanud, kuid mitte keegi ei oleks osanud seda nii hästi sõnastada kui Quentin Winter.

"Kas kõik teised räägivad ka sellise Quentiniga?" julgesin lõpuks küsida.

"Ei," vastas noormees hooletult nagu see ei omakski erilist tähtsust, "midagi süüa tahad?"

Ta ei lasknud mul taaskord vastata enne kui kööki kadus. Ta kas luges mind kui avatud raamatut või kartis, et ma küsin rohkem.

"Ma tegin võileibu," valgustas ta mind närviliselt, "sa sööd tomatit, eks?"

Poisi liigutused olid ebakindlad ning veidrad, kohati tundus justkui ta ei tahaks neid võileibu teha ega seal köögis olla. Ta tahtis olematu olla.

"Quentin," ütlesin ma tema nime, asetades käed tema pinges õlgadele, "rahune maha."

"Ma olengi väga rahulik," vaidles poiss, kartes mulle alla jääda.

"Sa tõmbled nagu surnud orav," laususin, silitades õrnalt tema pead.

"Surnud oravad ei tõmble," sosistas Quentin, vaadates mulle enda kurbade hallide silmadega otsa, mis olid täis nutmata pisaraid.

"Ma tean," vastasin viimaks ning haarasin ta tugevasse kallistusse.

Ma võisin olla mürk, mitte ravim, kuid ma lubasin iseendale, et ei vii Quentinit sellest valust enam läbi. Kui ma ta päris lõpus tapan, siis ma tean, et see oli tema enda soov.

***

Quentin viskus voodile ning vaatas minu poole, vajudes mõttesse.

"Kas midagi on viga?" küsisin, tundes end veidi ebakindlalt poisi pilgu all.

Quentin vaatas hetkeks mulle küsivalt otsa ning seejärel ilmus tema huulile muie.

"Ei, kõik on hästi," vastas ta ja tõmbas mu enda kõrvale voodile istuma. Endalegi üllatuseks istusin ma talle veel lähemale, tundus nagu ma ei kontrolliks enam enda liigutusi.

Quentini näolt peegeldus vastu segadus, ent ta ei protestinud. Tema silmist vilksatas läbi mure, kuid sekundi pärast oli seegi kadunud. Nüüd oli seal midagi muud. Iha.

"Kas sa tõesti-" hakkas ta midagi ütlema, kuid otsustasin ta vaikima sundida. Pärast õrna suudlust, mis tundus peaaegu, et õrritav, hakkasin ma teda lahti riietama. Tundsin, kuidas mu nägu kergelt õhetas, kuid see ei takistanud mind.

Peagi hakkas Quentin minu liigutusi jäljendama, tirides mult agressiivselt pluusi üle pea. Ma vannun, et see kärises. Viivuks näis justkui oleksin ma mõne metslooma puurist valla päästnud.

Mõne hetke pärast olime me mõlemad ihualasti voodis ning osavalt piinlikust vältides otsustasin ma tema kaela hammustustega rünnata, jättes järgi värskeid verevalumeid.

Ma püsisin juht positsioonil seni, kuni me mõlemad hingeldasime. Voodi krigises meie nõtkete kehade all ning selle käsipuu raksatas ikka ja jälle, pannes mu mõtlema kui kaua see veel vastu peab.

Quentin lükkas mu enda pealt maha, kuid ei läinud sekunditki mööda kui poiss sundis mu enda ette põlvitama. Sellel hetkel, seal samas ruumis, meenutas Quentin seksijumalat. Võib-olla ta oligi jumal ja mina tema alam. Ta oli agressiivne, vaenulik ja ahne, täpselt nagu mulle meeldis.

Ta tiris mind juustest aeg-ajalt. See oli valus, kuid heas mõttes valus. Temaga koos olles muutus valu ihaks. Lõputuks ihaks.

Mingi aja vältel kaotasin ma täielikult ajataju ja mu meeled lülitusid täielikult välja. Ma arvan, et me hingeldasime seal toas kuni hommikuni.