Ebatõenäoline

《 4. Peatükk - Quentin 》

Ma arvan, et ma olen segi läinud.

Ma olin nädal aega tagasi enda arme täis randmed rahule jätnud, sest ma mõtlesin lõpuks välja viisi, kuidas eirata seda valu enda ümber - uimastid.

Pärast seda päeva, kui Everest oli käinud esimest korda minu lõhutud unistusi täis korteris, neelasin ma topelt doosi tablete kurgust alla. Ma vihkasin mõelda sellele, et Everest lahkub varsti samamoodi nagu kõik teised.

Ta võis teistsugune välja näha ja minust aru saada, kuid ta polnud nii tugev, et mind terveks ravida. Ta oli katki ja keegi ei vaevunud kokku liimima seda lilli täis vaasi, mis oli juba kord kilduteks kukkunud.

Heitsin pilgu valgetele tabletidele, mis lebasid minu pilgus. Need nägid juba välja nagu mürk, rääkimata maitsest. Need polnud head aga tekitasid hea tunde - ükskõiksuse. Valu minu meeltest on hetkega pühitud ning asendatud värvilisusega. Minu maailm polnud enam must ja valge, kõik tundus nagu päris.

Ma tahtsin siia jääda.

Miski äratas mu sellest kergest unest üles ja kui ma uuesti enda pihku vaatasin, mis nüüd oli tühi, mõistsin ma, et see oli minu telefoni helin.

Tõmbasin telefoni enda taskust välja, heitmata pilku numbrile ning panin selle endale kõrva äärde.

"Jah?" ütlesin viimaks, kui vaikus mind lõpuks ära tüütas.

"Charles, kuidas läheb, kullake?" küsis tuttav hääl. Maailmas oli ainult üks inimene, kes mind Charles'iks kutsus, ning see oli minu ema.

"Mul läheb hästi, ema," sõnasin emotsioonitult, kiskudes samal ajal enda teksapükste narmendavaid auke.

"Kas ma segasin sind, armsake?" küsis naine lurtsudes. Ta nuttis.

"Te pole mulle tervelt aasta aega helistanud... miks järsku selline muutus?" küsisin.

"Ma olen ikkagi su ema," üritas naine end õigustada, "ma tahan vahepeal su häält kuulda."

"Muidugi, ema," laususin mõrult, "missugused lapsevanemad unustavad enda lapsele jõuludel helistada?"

"Viimasel ajal on olnud lihtsalt keerulised ajad ja sa tead isegi miks-"

"Kas sa üldse kuulad ennast, Elisabeth?" naersin rõõmutult, "Keerulised ajad? Nii keerulised, et teil ei jää isegi enda lapse jaoks aega?"

"Kullake-"

"Säästa end vabandustest," lõikasin teravalt vahele, "mul läheb fantastiliselt, tänan küsimast. Tehke mulle teene, ja ärge helistage mulle enam mitte kunagi."

Panin kõne kinni ja valisin kontaktide alt Williami numbri. See tüüp ei maganud kunagi ning täna ei kavatsenud mina ka magada.

^^^^^^^^^^

"Kuidas läheb, Xav?" küsis William, patsutades mind õlale pärast seda kui oli mu uksest sisse lasknud.

"Hästi, semu, kuidas endal?" küsisin koridoris ringi vaadates.

Koridor oli pikk ning kitsas, sellest hoolimata seisid tuvikesed nii siin, kui seal ja blokeerisid läbipääsu elutuppa.

"Tore sind siin näha, Q," ütles üks tuvikestest, keda oli juba kaugelt näha.

"Tere, Isabell," noogutasin ükskõikselt, surudes end koridorist läbi.

"Püüa," hüüdis William mulle järgi ning ma püüdsin e-sigareti kinni. Tõmbasin sealt paar maffi ning kõndisin elutuppa, istudes diivanile maha.