Bella saladus 2. raamat (Narnia kroonikad Fanfic)

1. osa

Bella pov

"Kuhu me läheme?", küsisin vaikselt Corneliuse käest.
"Pole aega selgitada.", vastas ta sosinal.
Me läksime trepist ülesse ja ühte tuppa. See oli magamistuba. Keegi magas voodis. Cornelius läks lähemale ja pani käe poisi suu ette.
"Üks minut veel.", ütles poiss.
"Pole aega. Me ei lähe tähti vaatama.", ütles Cornelius.
Poiss tõusis püsti. Mind nähes läksid tal silmad suureks.
Märkasin, et olen must ja määrdunud.
Cornelius juhatas meid kappi, kus oli salakäik.
Poiss jäi peatuma ja vaatas läbi kapi pilust, kuidas sõdurid lasid tühja voodit.
Siis liikusime edasi.
Cornelius viis meid hobuste juurde.
Poiss sai pruuni hobuse ja mina valge.
"Kuhu me läheme?", küsis poiss.
"Mirazil sündis poeg. Ta sai pärija ja sina oled tal jalus. Te minge metsa. Sinna nad teile ei järgne.", ütles Cornelius.
"Aga sina?", küsis poiss.
"Mina jään siia. Võta see. Mul läks kaua aega, et seda leida. See on Susani pasun. Kasuta seda ainult suurel vajadusel. Aga minge nüüd.", ütles Cornelius.
Läksime hobuste peale ja ratsutasime minema.
Väravate juures nägime ilutulestikku. Hõisati pikka elu kuninga lapsele.
Meile järgnesid mõned valvurid.
Ratsutasime metsa. Jõudsime jõeni. Meie poisiga saime ilusti üle, aga mõned sõdurid ei pääsenud. Paar tükki pääsesid.
Ratsutasime metsa.
Ma olin nüüd vaba.
Äkki kuulsin matsatust ja nägin poissi maas, hobus teda järele vedamas. Ta sai hobuse küljest lahti ning kukkus maha.
Siis avanes puu seest uks. Nägin ka et üks sõduritest oli tulnud metsa järele.
Ma tulin hobuse seljast maha.
Need, kes puu sees olevast majast väljusid, olid narnialased. Üks läks sõduriga võitlema ja üks tuli poisi poole.
Äkki kuulsin pasuna häält. Poiss oli seda puhunud.
Siis lõi päkapikk(narnialane, kes tuli meie poole) poissi nii kõvasti, et too kaotas teadvuse.
Nad viisid poisi tuppa. Ka mina aitasin.
Sain teada, et see päkapikk on Nikabrik ja teine narnialane oli mäger Truffelhunter.

Siin uus osa. Loodan, et meeldis.